Kui kedagi on pead vaevama jätnud küsimus, kas koerad lesbiseksi ka harrastavad, siis viskan päästerõnga: kinnitan teile, et harrastavad küll ja kui innukalt veel. Isegi seanss vähemalt paari tunni takka ei väsita neid ja lärmi jätkub ka kogu ööks. Mõtlesin, et lisan video ka, aga see näeks välja täpselt nagu tavaline koerakepp (ja oleks minu poolt pisut perversne, ausaltöeldes). Ainult, et mõlemad osapooled on emased ja asi toimub geidelt tuntud “kes-ees-see-mees” põhimõttel.

Leidsin just juhuslikult oma kunagisi ajaveebikujunduskavandeid vaadates ühe sissekande ajast, mis on ka kirjas unustusse vajunud. Meel läks härdaks. Mitte aja enda pärast, vaid sellepärast, et mul neid märkmeid enam alles ei ole. Neid oli palju ja need olid head. Ehk inspireeriks mind praegu.

Kirjutamine on asendustegevus olulisematele asjadele. Tundub, et ka hea paljastav indikaator näitamaks, mida ma tegelikult tahan teha ja mida mitte. Näiteks hetkel peaksin ühte kodulehemootorit tegema. Ei viitsi. Kui keegi mind parki päikselaiku kutsuks, siis ma ju ei kirjutaks. Viimasel ajal juhtub seda viimast kahjuks või õnneks palju. Võibolla kahjuks, kirjutamine mulle meeldib.

Minu lahkumine toimub juba vähem kui kolme nädala pärast. Ma ei adu hetkel, milline on veel tegemist vajavate asjade ja järelejäänud aja suhe. Mul on nende ajaga seotud asjadega üldse kehvad lood. Ülevaate puudumine aga tekitab segast ärevust ja süütunnet (sest ma luban kõike, mida ma teoreetiliselt jõuan), seevastu laiskus ei ajenda mind organiseerima. Võibolla just kohustuste (või nende võtmise) eest ma põgenengi. Ehk on see ka osa sellest tundest (osa nimega vabanemine), mis algul oli nagu suurem ja… nüüd ma ei saa sellest lihtsalt aru. Loodetavasti lajatab mulle ikka. Ma loodan, et paneb mind vähemalt keerulistesse olukordadesse. Mis teeb mind juba praegu pisut ärevaks. Suletud ring, karvakestega. Uued kohustused versus laiskus?

Elulist ka. Üleeilsest eilseni tutvus Suss Tuustiga. Nagu ma arvasin, tegi Suss alguses täpselt sellist nägu, nagu ma seda interpreteerinud olin. Sellele järgnes rahutus, et mitte öelda, et paanika, esialgu teemal “mida seeeeeee siin teeb?!”, hiljem “misasi seeeeeeeee on?!” (kastreeritud isase kohta). Tuustil oli Sussist kopp ees, kuna Suss ei lasknud teda hetkekski silmist, ning ta ei olnud tema vastu kuigi sõbralik. Õnneks oli ka rahulikke hetki ja Suss ei olnud tige, et tema teritooriumile tuldi, nii et lootust on, et nad hakkavad veel mingilgi moel läbi saama.

Lühiülevaade suve suursündmustest (tõesti väga lühike, et lihtsalt põhimõtteliselt kajastatud saaks):
– Jaanipäev: 10 punkti EV lõunaosariikides, hindamistabel tuleb ehk ka [jätan siia lingikoha], marsruuditabel tuleb ehk ka [jätan siia lingikoha], oi see oli ammu. Kes enam mäletab. Ajaveeb igatahes mitte (häbi mulle, häbi, häbi)
– Laulupidu: reedestes proovides karjusin massiefekti tulemusena hääle ära, trammilaulupidu oli seeeest nii äge, et sundis siiski kaasa laulma. Laupäeval häält ei olnud, kaare all kähisesin, natuke nukker oli. Pühapäeval otsustasin peaaegu kaare alla mitte minna, kuna SK pealemineku ajal olin keset publikut. Poole pealt mõtlesin ümber, kahe ja poole lauluga olin väravates, MK/NK seltsis läksin peale. Häält oli rohkem kui laupäeval. Emotsioon oli vägev. Nägin oma vana klassiõde Maritit, see oli tore.
– Hiliseim märkimisväärne sündmus oli pisike rabatripp, aga sellest ehk jõuan veel kirjutada. Marsruudikaardi tahaks ka üles saada.

I sai punkti (mitte see suur i), 20. augustil pühin kodumaa mulla varvastelt (enne tõmban varbad mullast välja). Uskumatu, eile karglesin pool päeva ringi, tänaseks olen maha rahunenud, aga muidugi endiselt elevil. Eks ma hakkan oma elevust siin ajaveebis ka välja elama. Kui ma seal sõpru ei leia, siis on mul ehk palju aega kirjutada.

Sellega seoses pean vabandama, et igasugused olulised sündmused alates jaanipäevast, mida võiks ju kajastada, endiselt kirja on panemata. Mu elu on ilmselgelt ülesotsiaalne, vist. Või siis olen mina tigu. Teod sotsialiseeruvad ka vist aeglaselt.

Järgmised uudised Lambasaartest siis, kui muu kajastatud on. Kohtumiseni!

Seniks – wuuuuuuuuuuuuuhhhhhhuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!!

Olgu muld sulle kerge, Eestimaa suvi.

Tegelikult on temperatuur viimase paari tunniga tõusnud kena kolm kraadi ja paari päeva tagusega võrrelda üldse ei anna. Väljas on mõnusalt nii värske, kui linnas üldse olla saab ja kui pink tagahoovis märg ei oleks, siis lihviks ma ehk juba seal klaveriklahve. Teetassi taga. Tee, jaa! Tundub, et tuleb ära.

Suvest rääkides, siis eelmisel teisipäeval end sel aastal esimest korda vette kastetud (rohkem kui ainult varbaid). Kuna juba siis oli juuni, pole see loomulikult mingi sensatsioon, aga siiski. Üldkasutatavas ujumiskohas masse ei olnud, inimesed polnud soojade ilmadega veel harjunud (mis oli hea, arvestades seda, et juba järgmine päev oli kole). Olnud raadiost veetemperatuure kuulnud, ootasin midagi ujutavat. Reaalsus sarnanes kuumaveeallikale. Varbaga vett katsunud, oletasin, et päike oli kaldavee soojaks kütnud. Ei, päike oli terve järve soojaks kütnud.
Õhtul läks kordamisele, teises veekogus, kus oli vesi küll mõne kraadi võrra jahedam, aga siiski soojem kui väljas.

Neljapäeval tegin midagi loomuvastast. Kõndisin läbi paduvihma Tartu serva. Kui olin pärale jõudnud, läbimärg ja kolm korda aru saanud, kui halb idee see ikka oli, siis selle asemel, et kuiva kohta otsida, valisin päeva jagu hääletamist. Ühe vahva seiklusega, ühe täiendava teeservas vihma käes lõdisemisega ja päevi märgade saabastega. Õhtuks olin igatahes Riias. Vahetusriideid ei olnud, kuivasin niisama.
Reedene kontsert oli päris hea, eriti arvestades, et ma sinna tasuta pääsesin. Peaesineja hilisema loominguga ma muidugi tutvunud ei olnud, mistõttu mulle tuttavaid lugusid sai ühe käe sõrmedel üle lugeda. Pärast kontserdi lõppu selgus, et mõningatele esinejatele mõeldud öömajapaik oligi kontserdisaal ise. Kuna saalis olnud tehnikat ei lubatud kasutada, läks mobiiltelefonidiskoks. Kõik oli vahva, kuni selgus, et kui ma kohe hoonest välja ei lähe, siis ei saagi ma kunagi välja. Kuigi oleks ka selle teise võinud valida, siis ma ikkagi lahkusin, raske südamega.
Väljas oli valgeks läinud. Kõndisin läbi hommikuse Riia, mis oli küll hommikune, aga mitte nagu hommikune Tartu. Suundusin unisesse hoovimajja, jõin vett ja läksin magama, et järgmine päev jälle hääletamisele kulutada. Mu host ütles, et Tartusse saab kolme tunniga. Mina jõudsin kella kümneks kohale. Tartus ei sadanud. Pärast vaatasin Delfist Turmi vettelaskmise videot peolt, millest ma ilma olin jäänud.

Pühapäeval tõstsime Eestimaa suve terviseks, esmaspäeval ehitasime Marianne ja Erkiga torne ning eile tegin eksperimendi minna varem magama kui pool kuus. Õnnestus, kolme paiku. Eesmärk oli hommikul varem üles saada. Ärkasin pool üks. Ma ei ole veel omi järeldusi teinud, aga kõige tõenäolisemalt üritan edasi.

Kõige tipuks hakkasin klaveriklahve lihvima. Päris kaunid saavad, kui sopakord eemaldada. Kas sina tead, kuidas lõhnab elevandiluu? Veel kolmkümmend klahvi ja mina enam ei taha teada.

Ma ütlen, mis on elu:

Kuulata kell neli tasapisi valgenevas metsaservas hommikulindude kontserti, sekundeerimas konnad, kellega toonekured vene ruletti mängivad.

Püüda kell viis jäädvustada päikesetõusu soovahitornis, tulutult, sest fotosilm ei tunne nii palju kui süda. 

Istuda kell pool seitse kanuusse ning aerutada mööda Emajõge ülesvoolu ilma igasuguse plaanita kunagi üldse ringi pöörata kuni kerge tuul ja veekeerised pea juhitamatu paadi oma valdusse saavad, seejärel triivida jõevoolus tagasi ning avastada, et aurav puder toorvaarikamoosiga on just valmis saanud.

Kui ma kujutan omale ette nädalavahetuserutiini, siis peakski see olema just täpselt selline.