On vihmane öö, olen teel mäepealsesse majja Taaralinnas. Mul ei ole palju jäänud minna, olen just möödumas Alma Materist, ent mind takistab vali tuul, millesugust ilmselt Maarjamaal enne nähtud pole. Kuigi pole külm, on liikumine oluliselt raskendatud. Mind surutakse porilompi ja räästaduši alla, nii et saan märjaks, nagu oleks just pesust tulnud. Rühin edasi. Jõuan peaaegu kohakuti Gustaviga, kui tuul, mis ülevalt jõe poole puhub, mind üles kergitab ja mitukümmend meetrit tuldud teed tagasi viskab. Napilt läheb, et ma vastu majaseina ei prantsata. Otsustan, et pean puhkama. Tee ääres on piki tuult kaks pisikest kambrit. Lähen ühe taha varju ja püüan mitte uuesti minema lennata. Saan aru, et teises on mingi elutegevus ning mõtlen, kas peaks ulualust paluma. Enne, kui selleni jõuan, on minu hädahalinat aga kuuldud ja mind kutsutakse sisse. Tundub olevat süvakristlik kants. Tunnen end natuke ebamugavalt, ent võtan lahke pakkumise meeleldi vastu.
Vahepeal on minuga sama teed käimas isa oma väikse lapsega. Nad tunduvad üsna muretud, isa hoiab lapsel käest ja kuhugi nad lendama küll ei plaani hakata. Mõtlen, et küllap on isa minust pisut raskem ja tuul teda üles ei võta.
Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et majakeses on palju rahvast. Kibelen pisut minema, seda enam, et olen nüüd veidi puhanud ja tuulgi, mis nüüd puhub jõe poolt üles, tundub pisut rahulikumaks jäänud olevat. Ja üleval mäel oodatakse mind. Pean plaani. Kuidagi on vaja risttänavatest mööda saada. Mäe all on vast kõige tuulisem. Hüvastijätukallistused. Kõik teavad mind ühtäkki ja hakkavad uurima mu käekäigu kohta. Mul ei meenu, kust ma nende inimestega tuttav olen. Olen sõbralik ja sean end minekule.
Kas ma ka kohale jõuan, seda ma ei teagi.

Surmade sagedus on veidi vähenenud. Enam ei sure kolm inimest ühe öö jooksul korraga. Üleeile öösel suri üks mu klassivend. Taarutas laste mänguväljakul edasi-tagasi, kukkus kokku, keeras külge ja jäi lebama. Mina jälgisin kõike justkui mingist tornist või valvekaamerast. Õige pea tulid mingid tädid, torkisid siit-sealt, võibolla vahepeal tuli veel keegi, siis tuli õigeusu preester, pidas tseremoonia ja lina tõmmati surnule peale. Laste mänguväljakul. Minu meeleolu oli üsna ükskõikne. Küllap üks öö jooksul pärast kolme on täitsa okei.
Eile ei surnudki kedagi. Toimusid positiivsemad asjad, mis täpselt, ei mäleta.
Täna öösel toimus järjekordne kadu. Sedapuhku taas kurvavõitu. Detaile ei tea. Läinud ta oli.

Täna öösel surid kaks mu sõpra. Kolmas, kes suri, oli mu surnud sõbra sõber.
Esimese sõbra surma kohta tuli mulle kahtlane teade. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida mulle öelda taheti. Et kas ta oli tõepoolest surnud või oli seal mingisugune aga. Pärast seda, kui ma teate olin vajalikele inimestele edastanud, läksin veidi paanikasse, sest kahtlesin endiselt selle õigsuses ja vajasin täiendavaid tõendeid. Otsisin internetist. Ei leidnud midagi. Mõtlesin, et kui hommik tuleb, külvan palju segadust, millel ehk ei olegi tõepõhja all. Sain ehk arugi, et kui üles ärkan, pean sellega edasi tegelema. Teade oli ju välja saadetud.
Teise sõbra surm oli justkui teine lugu, samas jätk suremiste jadale. Tekitas tühja tunde, arusaama selle asja mingisugusest rütmilisest kordumisest. Sedapuhku oli mu teadmisse jõudnud ka põhjus. See neiu küttis end surnuks. Või siis veidi igavamalt öeldes, sai vingumürgituse. Aeg oli ilmselt juba hommikune, ma ei jõudnud enam tegevusplaani koostada.
Kolmanda kohta tean lihtsalt, et tema ka suri. Ma isegi ei teadnud, kes ta oli. Ju vist oli üht surijat veel juurde vaja.

Mõni päev tagasi oli öös nõder põder. Või siis lihtsalt väga agressiivne. Ta oli kinnitatud köielaadse asjaga posti külge ja ta rabeles ja märatses. Ümberringi oli mets, vist raagus ja lumine, ei olnud pime, pigem selline sünk ja hall. Alguses ei olnud hirmus, aga kui see episood paar korda veel tuli, siis lõpuks tuli tahtmine põgeneda. Mõeldud, tehtud. Mis edasi sai, seda ei tea. Ehk mõnes öös saaga jätkub. Siis peaks midagi toredat tegema, näiteks põdrale silma vaatama või tema hinge ära röövima.
Kirja panemisel pidid sellised asjad paremini töötama.

Aga siis vahepeal olid mingid veesõidukid ja basseinid või maasõidukid, ma täpselt ei mäleta. Põder varjutas muu.

(pildi sain siit)

Üksikud melanhooliahetked on tihti päris inspireerivad. Näiteks keset ööd oma BMX-rattaga mööda linna kihutades. Tuleb tahtmine leida rahulik koht, et emotsioonid laulu panna. Surnuaed näib olevat hea valik. Sõidangi sinna, tundega, et tee on tuttav, ja minuga ühineb noor kergelt ebakindla väljanägemisega tütarlaps, kes on elukutselt politseinik. Viimane teadmine tekitab alateadliku enesekontrolli, hoian pea püsti, käitun korralikult ega tee kordnikust välja. Oodatud rahuliku paiga asemel on seal aga rongivagunjas erinevate tasanditega second-hand pood ning see neiu osutub hoopis poepidajaks. Hoiak tema suhtes muutub muidugi kohe familiaarsemaks ning ma šoppan koos Jumala, Peetruse (kuigi ta nimi oli Daniel, aga ta on tegelikult Peetrus) ning loomulikult Evaga. Pean siiski jälle tõdema, et meeste asju on kaltsukas vähe.

Väljas on sinakashall ja külm. Tuul vingub. Toas on ka külm, sest aken on katki. Siin on veel inimesi, ma ei mäletagi, kes. Ma olen lubanud akna ära parandada, tuul puhub läbi, aga ma ei saa täpselt aru, kuidas aken katki on. Üks raam oleks nagu puudu. Ja servast on ka midagi lahti.

Ma ei ole kunagi osanud oma unenägudele seletust omistada. Kui otsida, võib siit leida seoseid. Tea, kas see ehk oligi selle pärast.

Tere hommikust! Sündinud on uus spordiala või siis lihtsalt liikumisviis. Tõsi küll, ma ei ütle, et ma kõik autoriõigused omaks nimetan, sest Kafka kasutas seda nippi tegelikult enne, aga samas olen ma kindel, et päris nii Kafka seda ikkagi ei mõelnud.

Juhul kui lähed kottpimedas kuhugi katusele (ühe variandina füüsikahoone, teisena selle kõrval kõrguv alternatiivtorn) pidu pidama, on ütlemata praktiline valida kohalejõudmisviisiks tulipunane “ämber”, mis pisut kitsast prügikonteinerit meenutab. Hoolükkamismeetodite teoorias ei ole ma hetkel eriti tugev, aga praktikas on asi sama lihtne kui lendamine, nii et esimene plusspunkt liikumisviisile on kiire kohalejõudmine. Lisaks saab “ämbrisse” panna kõik asjad alates õhtusest õllest lõpetades magamiskotiga, millesse sobival hetkel pugeda. Kui katusel olles peaks vihmasadu proovima peotuju rikkuda, lükkad “ämbri” külili, poed jalgupidi magamiskotti ja peadpidi “ämbrisse”.

On ainult aja küsimus, mil kesklinna rattaparklatesse jõuavad jalgrataste kõrvale ka tulipunased “ämbrid”. Nad saavad olema lukustatava kaanega, et sisse turvaline oma kola jätta oleks. Neil on aas kinnitamaks neid rattaluku abil toru külge. Tõenäoliselt võib küll esialgu ette tulla veidi sedalaadi probleeme, et mundrimehed “ämbri” tekkimist kesklinna pigem vandalismina näevad ja seda teisaldada püüavad, aga kindlasti saab kõik ajapikku selgeks.

“Ämbris” balanseerimine võib esialgu olla probleemiks, aga harjutamisega õpib mitte kukkuma kippuma.

Huvitav, kas antud kafkalikkus on kuidagi seotud tolle viimase ajuhorrori kafkalikkusega?

P.S. Liskas oli Mari läinud koos emaga Gröönimaale, mina aga ei suutnud hästi valida kumma torni seltskonnaga liituda, kuna üks oli enne, teisel olid omad eelised mõne huvipakkuva indiviidi näol.

Kiviaeg) Kõigepealt oli mingi bussi parkimine magamistuppa.

1) Seejärel sõisime Piibuga väikekaubikuga telefonipoodi talle handsfreed ostma. Seal oli palju päris vahvaid telefone, aga handsfreed ei olnud. Suundusime Lõunakeskusesse, kuna see ei olnud kaugel, aga kaotasime suunataju. Lõpuks sõitsime läbi mingi hoovi, mis selgus olevat Indla hoov, seal askeldas palju teklites rebaseid ja kaasvõitlejaid. Sellega saime õige suuna jälle kätte. Lõunakeskusesse aga ei jõudnudki, sest..

2) Kogu naabrite perekond läks ära, ainult Kristjan jäi maha. Läksime Kristjaniga Stockholmi kolama. Kristjan rääkis mulle igasuguseid asju, a’la kust kanepit ja LSD’d saada, aga asjalikus võtmes. Jutt nagu kümme aastat vanema oma. Tahtsime mingit skulptuuri näha, mingil hetkel avastasime, et too kõrgub meie selja taga majade taustal hiiglaslikuna. Vaade paljastas ka selle ees oleva hiiglasliku fotograafi skulpruuti, kes esimesest kujust pilti tegi. Taamal oli veel mingi skulptuur.

3) Sõbrad määrasid mulle naise. Reidis hõivasin ennast ära jne ja läksin talle siis külla. Polnud tal väga viga ja elamine oli sümpaatne, aga noh, mis sa ikka määratud naisega teed. Oli mingi pidu siis tema juures, kõik olid kohal. Naisel oli keldris veinikelder. Mõtlesime siis Jorgeniga, et lähme hoopis võtame salaja paar pudelit ja laseme jalga jooma. Hiilisime mitte kuigi salaja siis veinikeldrisse ja avastasime, et pudelid olid kõik otsa saanud, keldris olid ainult klaasid ja muu selline. Fail. Edasi läks mingi ühise sünkroonrumbaga tagahoovis, aga see võis olla juba ka Burzum‘i Tomhet, mille saatel ma üles tõusen.

Viimati oli olukord, et homme pidi olema tudengilaul, kuhu ma ennast olin üles andnud ja ka esinema pidin, ent mul ei olnud teisi inimesi, kes minuga lavale pidid ronima. Ideid oli või nad muutusid või tekkisid, nii et ma ei mäletagi, mis algselt oli, peale selle, et ma tegin põhjalastele reklaami. Mingil hetkel mõtlesin Märteni peale ja siis helistasin Renale, kes oli nõus, ning rääkisin Evat pehmeks, mis oli ka lootustandev. Aega oli vähe, aga kõik oli iseenesest positiivses valguses.

Enne oli mingi virtuaalreaalsus, teemalt nagu Maffia-tüüpi arvutimäng, kus ma pidin vaatama, et ma hoogu ei lähe ja koristajat maha ei noti.