Noorus näitab näpuga

Sunday, 8th of May 2016

Üle pika aja tegin ma midagi oma blogiga. See ei ole tegelikult üldse oluline, mida ma tegin, aga sellest tingituna olen ma sunnitud siia midagi kirjutama. Täpsemalt tegelikult sellepärast, et mul oli tavaks kirjutada midagi filmidest, mida ma vaadanud olen, nii endale ülestähenduseks kui eksinud internetikasutajale lugemiseks. Palju õnne sulle, kes sa oled siia juhtunud. Või siis palju õnne mulle, ehk tekkib dialoogigi. Vaata, eelnevalt olen veel mõnest filmist kirjutanud. Traditsioonid on kerged tekkima.

Viimati vaatasin eelmise aasta linateost nimega Youth. Minu kallis vend, kes mulle seda soovitas, arvas, et see on isegi kergelt irriteeriv, kui rahulikud inimesed selles loos kogu aeg on. No on jah rahulikud. Kas see nüüd just irriteeriv on – ma ei ütleks. Pigem on see lihtsalt kunstiline viis lugu edasi anda. Teistmoodi ei toimiks.

Et siis jah, film toimis küll. Eriti just minu hetkemeeleolus. Mõni koht tegi härdaks, mõni pani hambaid krigistama, iseenda elutragöödiate peale. Selles mõttes näitas lugu pigem näpuga kui jutustas midagi uut. Lood ise olid lihtsad, selged ja lühikesed. Sügavatesse dialoogidesse liialt ei sukeldutud, õhk sai otsa ja oli vaja pinnale tagasi tõusta. Tervik ei karjunud tavapäraselt sügavmõttelist nägu tehes “vaata mind”, vaid pigem “vaata, see on (sinu) elu (ka)”. See lähenemine mulle meeldis. Hea tunde jättis sisse. Rahutu, aga hea. Nagu keegi oleks su elu õiges suunas natuke rohkem sassi ajanud. Ilmselt kelle elu ajab, kelle elu mitte. Täpselt nii, nagu sulle vaja. Võibolla mu vennale oli vaja, et see film teda irriteeriks.

Lahendused olid muidugi kõik klišee. Aga see ei ole üldse oluline.

Järgmine hommik tabas mind ootamatu üllatus, positiivne. Ei saa kuidagi mitte tähendusi otsida.

Pilved, maa ja tasakaal

Wednesday, 10th of June 2015

Vaatasin just Pilveatlast (Cloud Atlas, 2012). Ma tean, et see on juba kolm aastat vana film, aga varasemalt ei olnud ma treilerist kaugemale jõudnud. Treilerit näidati mulle ilmselt umbes siis, kui film välja tuli ja mäletan, et see tundus mulle väga intrigeeriv ja paljulubav. Mul tekkis filmi vastu väga suur huvi, aga mingil põhjusel ma selle vaatamiseni ei jõunud ja see treiler (mis, muide, on viis minutit pikk – peaaegu nagu omaette lühifilm) jäi mälupiltideks pähe, mis mõne aja tagant meelde tulid. Filmi nime muidugi unustasin ära. Aga treileri peale mõtlesin ka vist täna, kui juba filmi enda käima pannud olin. Alguses ei klikkinud ära, et ongi see film.

Seda suurem oli pettumus, kui lõpuks ära klikkis. Tõesti, treiler on filmist endast palju parem. Selles mõttes, et lubab palju enamat. Või siis mina ei oska õigeid märke näha.

Mitte, et film üdini halb oleks, oo ei. Ma saan aru, miks ta töötab. Mul oli just hiljaaegu mingi teise hollywoodikaga täpselt sama tunne, ma ei mäleta, mis film see oli. Aga mulle lihtsalt sellised filmid enam ei mõju. No üldse ei mõju. Nii väga, et tegelikult ei viitsiks neid enam vaadata. Ma kirjutan nüüd punktidena, mis mulle selle filmi juures ei meeldinud.
1. See film on nii poliitiline. Teemades peab olema kindlasti sees väike geiromanss ja rassism. Ma saan aru, et antud kontekstis olid need asjad osavalt poogitud ajastu märkidesse, aga kui ideed lugude taga vaadata, jääb mõte ikka samaks. See, kuidas meile tolerantsust peale surutakse, paistab nii läbi. Ärgem valesti mõistkem, ma olen ise väga suur tolerantsi pooldaja, aga minu meelest on see miski, mis peab tulema seestpoolt. Ehk siis mitte läbi filmi siirupmagusa pateetilise loo, vaid pigem karakterite. Sest see lugu ei ole päriselt usutav. Tegelase siirus mõjub palju enam. Las see lugu, mille läbi inimlikku soojust näidatakse, olla veidi elulisemas vormis, isegi, kui tegemist on fantaasiafilmiga.
2. Mallid töötavad mujalgi. Filmi ülesehitus ei ole enam kuidagi uudne ega üllatav. Tundub, et Hollywoodi filmist võiks manuali kirjutada. Me teame, mis igas järgmises hetkes juhtub. Siinkohal oli see lugude jutustamine minu maitse jaoks oma lugude kiirete vaheldumistega isegi üle võlli keeratud. Ma arvan, et põhiliselt selsamal põhjusel kippusin vahepeal kella vaatama. Raske oli sellist vahetumist jälgida. Aga võibolla on viga minus.

Bottom line: eks need teemad on muidugi olulised. Aga oleks oodanud natuke huvitavamat ja uudsemat käsitlust. Mõtteainet tekitas küll, aga pigem mingitel külgnevatel teemadel. Ja selle üle, mida ma siis sellisest asjast ise arvan.

P. S. Ma ei ütle, et miski mu arvamust üldpildist muuta ei võiks. Pigem vastupidi. Ehk on dialoogi vaja.

Väike vaimuhorror

Friday, 7th of August 2009

Den brysomme mannen (2006), Norra/Island

Mulle üldiselt meeldivad filmid, kus operaator on oma loovusel (või unenägudel) lennelda lasknud ja kaameratöö lisab efektselt sürrealistlikku külge (12). Selles filmis ei tehta seda kaadritega, vaid kuumaks kartuliks on mõistus. Mitte päris sellisel viisil nagu Masinistis, vaid pisut stiilsemalt, vähemate sõnade ja rohkemate võltside naeratustega. Tulemiks see, et kõik võib juhtuda. Ja eks juhtubki. Puuga lõi pähe minu kunagiste jaburate ettekujutuste äratundmine, kusjuures praktiliselt samal kujul ja samal põhjusel. Täiesti kreisi.

Ja võibolla ongi see film nagu mina (vahel olen või nagu olin). Hulludes, ent pärsitud loovusega, mis ei lase tulemil liiga kunstilist väljundit saada, et see lõuendile jõuaks. Mis välja tuleb, on hoopis pingutus, püüdlus kuhugi poole, hääletu karje “igav on”. Võlts naeratus, nagu otse väljendati. Sellevõrra tõelisem ja valusam.

Den brysomme mannen

Ja selle taga ei ole lugu, selle taga on seisund.

Igatahes hilisööni loogilise juhtmekokkuajamise jätkuks kruvis vindi päris hästi üle. Enesetunne ei ole hea, hoopis väga häiritud on, ehk selle isikliku äratundmise teema pärast. Ent siiski minu kõige perfektsionistlikum pool ütleb, et mõtle järele, midagi jäi kindlasti puudu. On seda siis nüüd vaja või ei, aga mida enam ma erinevaid arvamusi neil teemadel lugema hakkan (mida ma kindlasti teen), siis seda rohkem mulle puudujäägid silma jäävad. Kas siis filmi omad või siis teiste või minu.

Soovitus: vaata, aga be prepared.

Muudest kirjutamata asjadest

Saturday, 9th of May 2009

Ma olen tahtnud juba mõnda aega ühtteist siia kirja panna, aga ei ole kas leidnud sobivat sõnastust või on pealehakkamine minust kaarega mööda käinud. Nüüd, kus soov sai piisavalt tugevaks ja ma juba kirjutama asusin, on jätkamine lihtsam.

Mõned igapäevaelulised asjad. Alustada võiks sellest, et suvi hakkab tulema. Aga seda saab igaüks ilma minu ütlematagi aru.

Saaga Lambasaartega on võtnud suuri pöördeid nii ühes kui teises suunas. Mõningase suhtlemise käigus kohaliku rahvaga (kes vastas mulle pooleteise päevaga keset nädalavahetust, eestlase jaoks avalike organisatsioonide puhul ennekuulmatu) selgus, et võimalusi seal end oma äranägemise järgi teostada on. Paar päeva hõiskasin rõõmust, siis tuli kaasmaalaste poolt teade, et euroliidu poolse rahastamise võin ära unustada, kuna Lambasaared on piisavalt iseseisvad, et igasuguste projektidega mitte liituda. Kurat! Seda magusam see isoleeritud kivirahnla minu jaoks tundub. Pärast tolle uudise saamist hakkasin mõtlema alternatiividele. No ei suutnud midagi head välja mõelda. Üle mere itta oleks ju looduslikult kaunis variant, aga mida neljakümne kaheksa tuhande inimesega isoleeritud maatüki, mida iga nurga peal taevani kiidetakse, vastu ikka panna on. Eile tekkis lausa idee, et peaks esimese asjana hoopiski lennupiletid ära ostma. Need on ootustevastaselt üpris odavad, kui piisavalt pikalt ette soetada, nagu ikka.

Vahepeal vaatasin paari filmi.

Kohustusliku üldkultuurilise eneseharimise korras on peaaegu tungivalt soovitav olla näinud maailma suurimate filmiportaalide hulka kuuluva IMDb TOP 1 filmi. Seda positsiooni hoiab The Shawshank Redemption (1994). Ma ei oskagi öelda, kas ma saan aru, miks, või mitte. Jänkide filme on võrdlemisi lihtne klassifitseerida selle järgi, millele inimese peas nad apelleerivad (tõenäoliselt ka teiste rahvaste filme, aga esimeste puhul kargab see mulle eriti näkku). Konkreetne film oli minu jaoks täpselt sama tüüpi nagu näiteks The Green Mile (1999) ja mõni teine, mida ma näinud olen. Mitte küll halb film, aga otsast lõpuni ette ennustatav, loona lihtne tervik, mille võis peaaegu ära jutustada juba filmi esimesel poolel. Häid ideid (mis tõenäoliselt ka mõjuma mõeldud olid) oli küll, aga nendest igaühest oleks võinud teha eraldi parema filmi. Terviklik lugu jäi natuke alla. Igatahes mina väga kõrgele toppi seda filmi ei topiks, aga võibolla on mul lihtsalt mingi Hollywoodi-allergia välja kujunenud.

Teine, mida ma vaatasin, oli Juno (2007). See oli mõneti midagi uut ja täiesti nauditavat. Sedalaadi noorteka puhul ootaks esmajoones pöördelist lugu, mis kulmineerub mingi probleemi kuhjumisega ning lõppeb laabumisega, ilusti või poolilusti. Juno oli läbinisti probleemivaba ja positiivne film. Nagu päris elu. Alati ei ole ju traagikat, on ilusad inimesed, on sündmused, mõned meeldivamad, mõned ebameeldivamad, aga kõiges on midagi positiivset. Lisaks oli selles filmis stiili, mis küll oli väga ameerikalik ja ei mõjunud väga realistlikult, aga samas oli täitsa okei vaadata. Nii et kokkuvõttes täitsa okei meelelahutus see film.

Alkoholilembeline fjordijant

Wednesday, 8th of April 2009

Tegin eile öösel teise katse vaadata filmi “Svidd Neger” (2003), mida ilmselt isegi rohkem Ulveri fantastilise soundtracki järgi tuntakse. Seekord ei kippunud liigse alkoholi tõttu magama jääma, nagu oli juhtunud eelmisel korral umbes neli aastat tagasi. Ja oh, see oli hea.

No see oli ikka nii loll film kui loll üks film olla saab. Heas mõttes. Täielik töötav absurd, hunnik WTF-kohti, kõik imekauni Norra looduse keskel. Hing, oo, mis ihkad veel. Muidugi pigem meelelahutus kui mõistukino, aga täna hommikul dušiall olles filmile mõeldes võttis omaette kõkutama küll. Nii et kvaliteet ikka. Väga ebaväljapeetud muidugi, aga samas see poliitiline ebakorrektsus, mida IMDb’s nimetati, näkku ei karjunud.

Sisukokkuvõtet ja muud sellist loe IMDb’st. Või veel parem, vaata filmi.

Kusjuures, ma sain aru, et seda Ulveri soundtracki võib kuulata hoopis teistmoodi. Alguses sellise südantlõhestavalt depresiivse-ilusana mõjuv muusika on filmi taustal tegelikult sarnane vanale koomilisele klounimuusikale, mis tihtipeale oli kergelt melanhoolse kõlaga. Natuke uuemas kuues muidugi, aga mingid paralleelid mul tekkisid.

Ilmselgelt filmi mõjud, et öösel nägin ma unes, et ma sain lapse naisega, kellel oli juba üks pisike laps, aga mitte minu oma (“üks minu, teine Normanni oma”). Huvitav, millised seosed on mul musta nahavärvi ja seentega? Aga muidugi oli ta kõige eksistentsiaalsemate probleemidega tüüp. Unenägu, muide, nagu arvata võib, lõppes väljapääsu otsimisega.

Laupäevaõhtu

Saturday, 10th of January 2009

Tavaliselt on mul halb tuju siis, kui mul igav on, kui miski plaanipäraselt ei lähe või kui ei ole plaane, mille päraselt minna. Ehk siis, kui igav on. Täna on üks neist päevist, kus ma ei tea, kuhu kellega minna, kell tiksub kiiremini edasi kui mu mõte ja see viimane on liikunud nendest inimestest, kes algpõhjuses figureerivad, kaugemale.

Lisaks hakkasin mõndasid detaile kirja panema, aga mul on teadagi niru keskendumisvõime ja Timo kuulab suures toas muusikat. Mitte küll kõvasti, seda enam ei lase ma tal seda kinni panna, sest ma ise ju kuulan ka, palju kõvemini ja Timo ei ütle selle kohta kunagi midagi. Nii et detailid jäid pooleli.

Tahtsin mainida, et vahepeal olen ma kaks filmi ära vaadanud. Kõigepealt “Das Leben Der Anderen” (2006) (imdb), mis osutus ootustele vastavalt heaks (olgugi, et mu ootustel ei olnud alust, sest ma teadsin sellest filmist imevähe). Võrreldes viimase filmiga, mida ma taevani kiitsin, jäi kunstiliselt teostuselt “Teiste elu” alla, aga lugu oli huvitav ja haarav. Pikemalt ma ei kirjuta, muidu võib midagi valesti saada, ma vaatasin seda filmi juba mõni aeg tagasi.
Teine oli “The Langoliers” (1995) (imdb) eile öösel, mis oli nii ja naa. Meeleolu poolest töötas, sisu oli mõneti puhas ameerika, mõneti lihtsalt mitte väga hea. Eriefektid olid muidugi üle kõige, hai-tek! Tegelikult selle filmi juures ei tekkinudki mõtet, et midagi oleks võinud teisiti lahendada, ma arvan, et sellepärast, et ma ei olekski sellist filmi eriti kuidagi lahendada tahtnud. Muide, see film on mu arvuti kõvakettal olnud kolm ja pool aastat. Põhjus, miks ma seda varem ei ole vaadanud, on ilmselt eelkõige see, et ta on kolm tundi pikk. Eilne muidugi tõestab, et filmi pikkus on vaid ettekääne iseendale, mis asub teiste filmi vaatamise ja mitte vaatamise ettekäänete hierarhias. Kell pool kolm võib iseenesest kolmetunnist asja vaatama hakata küll. Ka siis, kui järgmisel hommikul kümnest vaja üleval olla on.

Siinkohal oleks sobiv märkida, et ma jõudsin järeldusele, et kõikide minu terviseprobleemide põhjuseks on magamatus. 4-6 tundi öö kohta on vist pikemas perspektiivis ikkagi veidi vähe.

Das Schloß

Friday, 2nd of January 2009

Lühidalt: Michael Haneke “Das Schloß” (1997), Franz Kafka romaani põhjal (imdb)

Praktiliselt sõnasõnalt raamatut järgiv, seda võib isegi teost lugemata öelda. Lõppeb isegi teatega, et sellel kohal sai tekst otsa. Järgimine on ilmselgelt taotluslik, Haneke püüab Kafkat sellega vist veel üle vindi keerata. Karakterid on võrdlemisi absurdsed, ebamugavad.
Film ongi täpselt selline, nagu nii Hanekelt kui Kafkalt ma oodata oskaksin. Üpris uimane, algusepoole tundus lausa igav, lõpuks hakkasid otsad kokku jõudma. Aga iseenesest on selle teosega Kafka täpselt Haneket kirjutanud. Lõpuks leidsin seosed üles ja tegelikult oli parasjagu nauditav.
Samas pean tõdema, et Haneke puhul meeldivad mulle küll teemakäsitlused (isegi olgugi, et ta kordab ennast), aga kunstiline teostus jätab väga külmaks.

Kuigi jah, selle filmi peale ma nüüd kohe romaani lugema küll tormata ei viitsi.

Vene lood ja inimlikkus

Tuesday, 23rd of December 2008

29. detsembril kell 15.30 näidatakse Ateenas viimast korda Vene mängufilmi “12” (IMDb). Kes seda veel näinud ei ole, soovitan! Võiks öelda, tervikuna parim film mida ma ma-ei-tea-kui-pika aja jooksul näinud olen. Iriseda on vähe, seevastu aplausiväärset palju.

Lugu keerleb ühe tšetšeeni poisi ümber, kelle saatust 12 vandekohtunikku otsustavad. Nimetuil kohtunikel on igaühel oma lugu, mille inimlikud nüansid meeste südametunnistusele koputavad ja esmalt väga eelarvamustest mõjutatud otsuse langetamist muutma hakkavad. Teemaarendus on iseenesest väga lineaarne, aga lõpp ei lähe tingimata sinna, kuhu arvata võiks (NB! Kui just IMDb’d enne filmi vaatamist ei loe – ei soovita!). Aga läheb sujuvalt, sobivalt ja loomulikult – tekitab mingi äratundmismomendi ja teeb soojaks. Film ei ole pateetiline, isegi nukker ei ole, tõsine küll (aga väga humoorikas!). Nii et lahenduse eest esimene suur pluss kirjas!

Loo autor ja operaator on omavahel suurepäraselt läbi saanud. Suu-uu-uurepäraselt. Fantastilised kaadrid, humoorikad visuaalsed-loolised lahendused, sümbolid siin-seal. Väga ladus, kõik läheb kõigega kokku. Selle plusspunkti alla läheb ka huumori ja üldise temaatika tõsiduse tasakaal ja omavahel väga hea sobitamine (kuigi see ei ole operaatori rida).

Aga muidugi päris irisemata ka olla ei saa. Lõpp, olgem ausad, oleks pidanud mõned minutid varem tulema. Mitte, et pikale oleks kiskunud, lihtsalt teema jõudis selle kohani, kus oleks olnud igati sobiv ära lõpetada. Jõuti mäetippu ja siis tuldi natuke allapoole tagasi, selle asemel, et tipus vaadet nautida.
Mõned ütlevad ka, et Nikita Mikhalkovi temaatika ei ole midagi uut, käsitlus nagu teisteski tema filmides. Mina ei ole Nikita teoseid enne näinud, sestap ma käekirja kusagil ära tunda ei saanud. Arvan, et nii on paremgi, kuigi režisöör hakkas mind huvitama küll.

Ateenasse läksin ma paraja üleväsimusega, mõtlesin veel enne, kas tasub ära. Ikkagi üsna pikk film, kaks ja pool tundi. Kuigi tunnistan, et paari vähempingelise koha peal kippus silm pilukile, siis pigem oli see magama jäämise paranoiast, mis saboteeris keskendumist, aga mida lõpu poole, seda enam ma selle ära unustasin. Kaks ja pool tundi ei lennanud linnutiivul, seilasid tasa, aga kella vaadata ei tulnud pähegi.

Nii et marss, kinno.

PÖFF vol. 1 (3)

Sunday, 7th of December 2008

Üleeile käisin sel aastal kolmandat korda PÖFFil, esmakordselt sain hea elamuse osaliseks. Film kandis pealkirja “Kolm tarka meest” (Kolme viisasta miestä, Soome 2008). Lugu toimus jõuluõhtul, kohtusid kolm meest, kolm vana tuttavat. Ühe mehe naine oli just lapse sünnitanud, kuid teise mehe oma, teine mees oli just leseks jäänud ning tema poeg süüdistas teda naise surmas, kolmas mees oli oma tervisega kimpus, plaanis enesetappu ja tagatipuks oli võibolla ka esimese mehe naise lapse isa. Igasugused juhuslikumad ja vähem juhuslikud seosed viisid mehed jõuluõhtul karaokebaari koos napsu võtma. Aga tegelikult oskab sisukirjeldust igaüks lugeda. PÖFF kirjutas filmist nõnda.

Film oli intensiivne, hoidis pinget hästi üleval, lugu liikus isegi kenasti kulminatsiooni suunas. Näitlejatöö täiesti veatu, ülimalt loomulik ja professionaalne, nauditav vaadata. Suhteliselt selline soomelik film muidu, ma ütleks, umbes sellelaadset ma ootasingi, depressiivse meeleolustikuga. Dialoogid olid ehk isegi liiga tihedad, tuli jälgida, et järg ära ei kaoks, aga õnneks olid sobivate kohtade peal täpselt mingid pausid, nii et see ei olnud probleemiks.
Mis mulle ei meeldinud, oli lõpplahendus. Kulminatsioon tuli ära, oleks võinud edasigi minna, edasi areneda kuhugipoole, aga ühtäkki olid kõikidel meestel lood räägitud ja kõik sõbrad, tekkinud konfliktid unustatud ja maha maetud, siis tuli hommik ja elu oli palju ilusam. No nii päriselt ju ei käi, eriti veel, kui on tegemist niivõrd loomutruult mängitud filmiga. Aga teisalt on ehk hea, et vinti lõpuni ei keeratud, sest ma kujutan sinna ette just sellist ehedalt ameerikalikku lahendust, kus keegi surma saab või nii, neid oleme ju näinud küll. See oleks kogu filmi teistsuguseks pööranud, sest tegelikult oli ju lõpuks kõik hea ja positiivne.

Suhteliselt kuiv ülevaade tuli sedapuhku. Ma arvan, et üleeile oleks ma teisiti kirjutanud, aga noh, üleeile oli reede. Aa, kas ma ikka mainisin, et kes seda filmi näinud ei ole ja plaanib vaadata, ei tasu eelmist lõiku lugeda, sest ma ütlen natuke liiga palju ette? Vist ei maininud. Vabandust, my bad. No ega see nüüd nii hull ka ei ole.