Tänasega lülitati Taanis analoogtelesignaal välja, nii et paras aeg eetrit täiendada. See postitus on igati mittedigitv-kompatiibel ja selle lugemiseks ei ole digiboksi vaja.

Paus kirjutamises ei tähenda seda, et Taani inspiratsioonipotentsiaal palju väiksem oleks kui saartel Põhjameres, vaid seda, et kuus nädalat omaette mittemidagitegemist, kus mõtteid ilmselgelt silmist ja kõrvust välja pritsis, on läbi saanud. Talus elamine tähendab seda, et töönädal on seitsmepäevane ja kuigi mind tööga ära ei piinata, on nimekiri tegemist vajavatest asjadest lõputu. Üks kiire sai nüüd siiski vist ümber ja järgmisel nädalal on ehk aega pisut ka ringi vaadata ja imetleda neid poriseid kollakas-oranže puulehti, mis veel nädal aega tagasi puude küljes rippusid ja millest nii imekauneid pilte teha oleks saanud. Ja siis lohutada end sellega, et piisavalt sobivat objektiivi niikuinii ei ole, võtta kaadriotsija silmade eest ära ja hoopis hingata.
Tegelikult on siinne sügis veel üsna kirju. Arvata võib, et oluliselt kirjum kui Eestis. Soojakraadid küündivad veel päeval kümneni ja lumekirmest võib muidugi ainult und näha. Huvitav, kas ma külmun ära, kui ma Eestisse tagasi jõuan?

Lisaks sellele, et vaba aega väga palju ei ole, ei ole siin ka teab mis palju privaatsust, mul on küll oma tuba, aga see on otse põhilise elukeskuse kõrval ja peamiselt vist viisakusest üritan ma suurema osa päevast mingilgi määral sotsiaalne olla ja seega ei lukusta end oma tuppa. Mul õnnestus ka siin omale küll kitarr saada, aga esiteks ei ole see oma seadistamatuses kuigi mängitav, teiseks peaksin ma eelnimetatud põhjustel omale vaiksema nurgakese leidma, kus tinistada ja lõõritada. Ma ei ole tegelikult oma kaks ja pool kuud juba korralikult laulnud. Huvitav, kas siis, kui ma tagasi tulen, üldse midagi enam välja tuleb.

Et keegi rohkem enam valesti aru ei saaks, siis olgugi, et Taanis on 27 miljonit siga (kui ma õigesti mäletan; kui ei mäleta, parandan pärast arvu ära), ei ole sellel talul, kus ma pesitsen, nendega eriti midagi pistmist. Tõsi, kolm siin on, aga hobuste kogumassi kõrval on see arv täiesti olematu väärtusega. Isegi pereema tunnistab, et hobuseid on neil liiga palju – üksteist täismõõdus ja viis poni. Täiesti hobikorras. Arvu vähendada nad ei raatsi ja tegelikult on küll toredad, uudishimulikud ja sõbralikud loomad. Kuigi mul on nende suhtes ikkagi teatav aukartus. Ikkagi minust suuremad.

Üks asi, mida ma siin olles kindlasti õppinud olen, on seltskonnas, kus jutust midagi aru ei saa, sotsiaalne olemine. Kogu aeg loodan, et sõnade arv, mida ma kinni püüan, hakkab kasvama. Siiani ei ole seda eriti täheldanud, olgugi, et pereema väidab, et küll ma jõuluks juba lehti loen. Ainsad sõnad, millest aru saan, sarnanevad rootsikeelsetele vastetele (ka häälduselt, mitte ainult kirjapildilt). Tõenäoliselt on mingit baasi ikkagi alla vaja, et juurde suudaks õppida. Mõtlesin, et kui rohkem aega on, peaks püüdma näiteks iga päev omale ühe ajaleheartikli ära tõlkida.
Seevastu inglise keele sõnavara on vist küll vähemalt mõne sõna võrra täienenud.

Lõppeks olen ma nüüd kohaliku poppmuusika spetsialist. Ma ei saa aru, kas Taanis muusikaga siis tõesti nii kitsad lood on või rakenduvad siin tohutud autoritasud, igatahes raadiojaamadel ei oleks justkui midagi mängida. Pikad päevad 100FM’i seltsis veetes kuulsin ma igat lugu vähemalt kümme korda päevas, nii et isegi taanikeelsed sõnad, millest ma aru ei saa, kippusid pähe kuluma. Aga võibolla ei ole ma lihtsalt raadiomaailmaga kursis ja tegelikult käibki nii.

P.S. Ma pean oma ajaveebi alajaotuse ümber nimetama vist.

Fäärid ja Taani ei ole nagu öö ja päev ainult mitte looduse poolest, vaid rohkem veel selle poolest, mis toimub. Ilmselgelt ei ole ma meelega jätnud oma ajaveebi uusimate uudistega täiendamata. Minusugusel aeglasel inimesel ei ole lihtsalt olnud mahti kirjutamist ette võtta. Praegugi varastan kirjutamiseks oma alaväärtustatud uneaega, sestap püüan teha lühidalt.

Pärast poolteist päeva imeilusat rahulikul Atlandi ookeanil kulgemist jõudsin tormisesse Esbjergi. Ma olin arvanud, et ilm Fääridel on muutlik – iga paari tunni tagant võis näha täiesti uut pilti – aga Esbjergis mängis ilmataat pilvedega ilmselgelt pingpongi, tulemuseks midagi uut iga minut. Sõna otseses mõttes. Lohutasin end uskumisega, et kõikjal Taanis ei ole siiski selline.
Esbjergi saabusin iseenesest kõige õigemal päeval üldse. Sõbralikud välistudengid, kes mind soojalt vastu võtsid, informeerisid mind üritusest nimega PubCrawl, mis toimub igal aastal ja on mõeldud esimese aasta tudengitele linna ööelu (pubide-baaride ja ööklubide) tutvustamiseks. Seekord see siis tol õhtul toimuski. Igal pool olid üritused. Põhiliselt diskotüüpi, aga mõnel pool kuulis ka live-bändi. Õigel ajal registreerunud said tasuta käepaelad, millega sai sisse neile üritustele, mis muult rahvalt raha nõudsid. Minu low budget muidugi mingeid väljaminekuid ette ei näinud ja mind vastu võtnud noormehel ei olnud ka käepaela. Siiski lõppes asi sellega, et priipääsme saime mõlemad ning iga koha tarvis joogitalonge, mis sellega kaasa tulid, oli rohkem kui küll. Hoidsin end tagasi, et järgmisel päeval end lahkele taluperele tutvustades viks ja viisakas olla. Koju astusime vastu hommikut läbi tormis koliseva linna.

Järgmisel päeval asusin Helsingøri poole teele. Rong Kopenhaagenisse oli mugav ja seal oli isegi internet, küll aga tasuline. See on mingi Taani värk vist, et igas mõeldavas kohas on internetiühendus olemas, aga kusagil ei pääse vabalt võrku (ilmselt mul lihtsalt vedas selle avatud võrguga, mis ma Lambasaartele suundudes Kopenhaagenis pargist leidsin). Sihtpunkti jõudmiseks tuli kaks korda ümber istuda, mis mulle omaselt natuke segadust tekitas (minus endas, mitte teistes), aga kokkuvõttes sujus kõik kenasti. Lõpuks ootasin natuke ja siis toodi mind autoga farmi, kus ma nüüd oma aega edukalt okupeerinud olen.

Ega siin niisama aega olla ei olegi. Hea on see, et vähemalt rahakulu on null. Tööd tuleb selle eest ka muidugi teha. Lisaks lihtsamale lögapirnisorteerimis-sigadelesöötmistööle olen juba ka ohtralt hobusesitta koristanud ja hobustele heina jaganud, loodusvaenulikult puuoksi nottinud (sissesõidutee laiendamise tarbeks) ja imekitsast võsast traataeda välja korjanud (aga ma olen ju imepisike ka). Noh, ja muid ebaolulisi asju ka. Seltskond on päris vahva ja natuke omamoodi.

Teisel päeval oli mul natuke aega, et siin ringi kõndida. Meri jääb umbes kolme kilomeetri kaugusele ja talu ning mere vahele jäävad suvilakvartalid. Kui ma mere ligidale jõudsin, tekkis soe tunne – kangesti meenutas Põhja-Eesti suvilakülasid. Ja üle pika aja kõndisin ma tagasiteel peaaegu päris metsas (noh, selline külamets; siin on asustus nii tihe, et ega siin palju sellist metsikut metsa polegi). Üldse on ümbrus üpris kodune ja minu algne arvamus, et tihe asustus rõhuma hakkab, sai üsna ümber lükatud. Naabril ikka aknast sisse ilma pikksilmata ei vaata.

Aga ma lubasin lühidalt kirjutada. Materjali oleks veel üksjagu. Aga uneaeg tuleb peale.
Lõpetuseks üks ebaoluline fakt – Taanis on 27 miljonit siga. Kohalikus lehes kirjutati.

Nüüd siis saab Lambasaartele tagasi vaid ujudes. Istun Norrörna pardal baaris, taustaks kaks poissi kitarrisülti mängimas. Noh, äraleierdatud lugusid mängivad küll, aga päris hästi.
Siin ma siis veedan poolteist päeva tuules ja tormis. Siiani midagi ennenägematut olnud ei ole, parv õõtsub tasakesi ja õlleklaasid ei klirise. Väljas on külmaks küll läinud, kui ma enne vööris imeilusat kuukuma ookeanil vaatamas käisin, oli tükk tegu, et jäitunud tekil mitte pikali lennata. Aga vaade oli isegi juppi aega lõdisemist väärt.

Sellised Lambasaared siis maha jäävadki. Tegelikult on ikka päris kahju. Aga eks kõik asjad on ikka tagantjärge ilusamad. Kui kohalikku rütmi sisse saad ja see mingis mõttes rutiiniks muutub, ei saagi aru, mis tegelikult ümber on. Seda enam, et minu jaoks oli see kohalik rütm üsna ebakindel ja täis teadmatust, kui kaua ma seda kõike hingata saan. Ma olen kindel, et ma ei võtnud saartest pooltki seda, mida oleksin võinud, samas ei kahetse ma mitte kuidagi, et nii läks. Ma kulgesin omas tempos ja lasin ümbritseval end saata. Ja ma lähen veel tagasi. Hingama. Mägede ja tühjusega ühes taktis.

Aga praegu siis Taani. Kui ma laupäeval sellest õõtsumisest pääsen, õõtsun insertsist edasi päeva jagu Esbjergis, kuhu laev randub. Seejärel sihtkohta Blistrupi. Näis, mis seal saama hakkab. Vähemalt tasuta toit ja elamine on mulle mingisuguse töötegemise eest kindlustatud. Aga eks ma ikka püüan leida midagi, mille eest makstakse ka. Omadega nulli jõudmise plaani olen muidugi ammu maha matnud, aga võiks vähemalt jõuluks koju saamise jagu raha koguda. Pikemalt praegu plaane ei tee, aga seiklused sellega kindlasti ei lõppe. Kuhu tee edasi viib, teab vaid aeg. Kui temagi.

Siin praamil on isegi mobiililevi ja internetiühendus, aga viimane maksab, nagu arvata võibki, hingehinda. Tasuta peaks saama sauna, basseini ja fitnessklubi kasutada. Homme uurin järgi, kõlab igatahes ahvatlevalt. Kajut, kus mu magamislavats asub, on oma kuue koha kohta selgelt imepisike, aga õnneks oleme me seal üsna omaette hoidva kajutikaaslasega kahekesi. Nii et ehk ei hinga isegi kogu õhku ära. Õlle hind tax-free’s on märkimisväärselt madalam kui Fääri poodides, pigem läheneb isegi kodumaistele hindadele (kuigi see võib ka ainult nii tunduda), igatahes isu ajas peale küll.

P.S. Pange tähele, mul on veel seiklused lõunasaarel kajastamata. Ma loodan siiralt, et nendega ei lähe samamoodi nagu jaanipäeva või juulikuise matkaga.

P.S.2 Huvitav, kuskohas me parasjagu oleme? Hiljem teen ühe öise jalutuskäigu tekil ja vaatan, mida navigator näitab.

Tunnistan, et nüüdseks on mul tõsiselt kõrini töö otsimisest. Või õigemini ootamisest, kuivõrd vahel mõnda e-kirja või kõne kalavabrikusse väga aktiivseks otsimiseks ehk ei nimetaks. Kusagilt jäi silma või kõrva, et tavaline tööleidmiseks kuluv aeg on kaks-kolm kuud. Nojah, iga hull ei lähe välismaale teadmata, mis seal ees ootab. Ja veel riiki, mis kõige odavamate killast ei ole.

Kolmapäev on see päev, kus ma otsuse vastu pean võtma, kas kulutada veel toa üürimise peale raha või paigutada end teise kohta. Kuigi reaalselt ei ole mul ühelgi kolmapäeval enam mingit valikut, paneb see siiski mõtlema. Ma olen üsna suluseisus. Ei ole mõtet minna järgmisse kohta, teadmata, kas mind seal midagi ees ootab, millest elada, samas istuda siin ja jälgida, kuidas kaob see, mille eest poest leiba osta (leib on siin suhteliselt kallis) või praamipiletit soetada (mis on teatavas mõttes justkui eelduseks, et ma kuhugi üldse ära saaksin minna, eksole).

Muidugi on ju loogiline, et ei saa olla nii, et mitte kusagilt midagi saada ei ole. Kogu saarestiku peale peab olema mõni hea inimene, kellele korda läheb, kui mul kõht tühi on või kusagil olla ei ole. Nojah, olgugi, et nagu varemgi mainitud, meeldib mulle siinne väike kogukond, mis teeb võimaluste kammimise hoomatavamaks ja konkreetsemaks, töötab mulle vastu see keeruline tööloasüsteem, mis praktiliselt minu võimalused pea ainult kalatehasteni vähendab. Nii et see ei pruugi aidata, et kusagil midagi on.

Nii et ma olen tasapisi uurinud võimalusi ka naaberriikides. Eurese leht ajab silmad kirjuks. Tööpakkumisi on justkui hulgim, aga esiteks on need väga segaselt struktureeritud (näiteks valdkonnavalikus oleks nagu suur osa asju puudu, mis tõenäoliselt millegi alavaldkonna alavaldkonda paigutatud on), teiseks edastavad nad riikide tööturuametite vahendatud pakkumisi, mis tähendab, et umbkeelse välismaalasega arvestatud ei ole. Ehk siis olgugi, et leht on lausa eesti keeles ja selle eesmärk on propageerida tööjõuliikuvust Euroopa riikide vahel, on pakkumised valdavalt suunatud kohalikele või keeleoskajatele.

Iseenesest on hakanud mulle muidu idee kuhugi edasi minna täitsa meeldima. Kõige rohkem sellepärast, et siis saan teha uusi plaane ja ehk mitte nii pikaajaliselt. Või noh, tegelikult tekitab vastuolulisi tundeid. Minu idee oli tulla siia kaunisse perifeeriasse ja elada sisse pisikesse kultuuri ning seda enam, et siin on ju päris mõnus, ei täida siit lahkumine just päris hästi eesmärki. Aga asjad ongi palju muutunud ja ma ei ole enam see mineja, üksiku ränduri staatust ihkav, kes ma olin siis, kui otsus minna tehtud sai. Sellest on omamoodi kahju, aga on teisi asju, mille üle ma olen palju rohkem õnnelik, nii et eks ma pean mingi tasakaalu leidma. Lihtsalt seda fanaatilist vaimustust ei ole enam sellisel määral, mis võiks väljenduda siin just üksolemises ümbritsevaga, kuna ma olen mõttes liiga palju Eestis. Ma arvan, et kui ma lähen, siis tahan ma siia kunagi tagasi tulla. Üksolemisena.

Aga igatahes kui töö osas nii edasi läheb, siis võib varsti hakata mulle toidupakikesi saatma või siis hunnik puulaudu ja naelu, et ma omale mägede vahele peidiku saaksin kokku klopsida.

Ei-ei. Et te valesti aru ei saaks, maailm ei ole veel tagurpidi pööratud, see oli ainult korraks. Kõigil ju juhtub, eksole. Ma olen endiselt see antisotsiaalne introvert, kellel silmad paistes ja punased peas on ning kes oma nina uksest välja ei julge pista, kartes, et see ukse vahele jääb.

Tegelikult on kõik korras, ainult, et tööd ei ole. Üleeile käisin Tórshavnis ja tegin märkimisväärseid püüdlusi midagi saada. Käisin läbi päris mitu asutust, sain mõned e-postiaadressid ja naeratasin inimestele. Lõpuks astusin eelnimetatud eesmärgil sisse kohalikku plaadipoodi, millest varem vaid mööda olin käinud. Olgugi, et ka seal ei olnud tööväljavaated märkimisväärsed, jäin ma sinna paariks tunniks pidama.
Eestis naljalt sellist plaadipoodi ei leia, mille keskel on laud, mille taga muusikud vahel kokku saavad, ning akent mööda kulgeval letil on lisaks plaadihoidjatele ka kohvikann, millest omale muusika kuulamise kõrvale sooja jooki saab valada. Ma arvan, et siinkohal ei pea ma mainimagi sõbralikku ja kodust seltskonda ühe toreda tädi, tema tütarde ning aegajalt sisse astuvate kohalike muusikute või linnakodanike kujul. Ja klaver! Too on küll üsna pisike, kuid väga mõnusalt maheda kõlaga. Lisaks olla veel palju reisinud pill.

Lisaks toimuvad seal iga reede pärastlõunal kontserdid. Täna oli Rasmus Rasmusseni plaadiesitlus. Lisaks kohvile-teele sai ka imehead torti, mida ma süüdimatult pidevalt salamisi juurde käisin võtmas, ja pood oli rahvast pilgeni täis. Mitte, et ma end omavahel suhtlevate fäärlaste seas väga seltskondlikult tunneksin, aga jällegi istusin ma seal poenurgas paar tundi, vahel harva mõne inimesega paar sõna vahetades. Lõpuks panid nad poe kinni, mina kohmasin sõbralikult “see you” ja kulgesin kodu poole.

Kui ma aga kaks päeva varem sealt tulema tulin ja sammud üle mäe Kirkjubøur’i poole seadsin, ümises mu suu täiesti minu tahtest olemata erinevaid meloodiaid ja ma olin peaaegu valmis lambasaartest oma esikalbumi komponeerima. Üllas meeleolu tipnes sellega, et ma õndsas tühjuses peaaegu täiel häälel erinevaid tuntumaid ja tundmatumaid laule laulsin, hoides end vaid lammaste hingerahule mõeldes pisut tagasi. Saatmas, loomulikult, nagu siinkandis ikka kombeks, kaunid loodusvaated. Sihtkohta jõudes olid küll oodatud objektid pisut eemal allpool ja mulle vaatas vastu hoopis tara, aga kuna too küla mu top-kolme ligi ei tikkunud, siis jäin rahule sellegagi.

See kõik ei ole muidugi märkimisväärselt kaasa aidanud mu tööotsingule, mis visalt kipub minema. See koht ei ole maailmatrendides mingi erand, olgugi, et töötusprotsendid vähem hirmutavad on. Oleneb ju, kelle jaoks. Praegu on number siin tõusnud tavapärase pooleteise-kahe pealt kolme ja pooleni (kui ma ei eksi). Kordades on see ju päris suur tõus, olgugi, et number on Euroopas vist endiselt madalaim. Lohutan end uskumisega, et kalatehastes sõltub rohkem sisse tuleva kala hulgast ja fakt on, et vähemalt Vestmannas ei ole viimased nädalad see just suur olnud. Aga kõlakad liiguvad, et nüüd püütakse jälle seda kala, mida siinses vabrikus töödeldakse. Loodan, et tuleb minu jaoks positiivseid muutusi.
Vastasel juhul lähen Taani. Lasin juba igaks juhuks sealse tööolu osas maad kuulata.

Post scriptum: ma avastasin, et mulle on hakanud meeldima kivide pildistamine. Näiteks:

Äkki on see sellepärast, et neid on siin palju ja nad lihtsalt jäävad pildile? Hmm. Ei usu.

Tänase sissekande soundtrack: ComposMentis – Sada miili vaikust
Ainult, et siin ei ole rebasejälgi. Paneks siia loo ka, aga mul puuduvad paraku autoriõigused.

Mis pealkirja puutub, siis saab kokku võtta nõndaviisi: raske, kui poes käid. Niipea, kui avastad, et iga päev ei pea poes käima ja makarone süüa on tegelikult pea odavam, kui Eestis päevast päeva Salvesti purgipilaffi pannil soojendada, siis taipad, et mõnda aega ei olegi võimatu. Kuigi peab tunnistama, et minu usk siinse kalatööstuse kaadriliikuvusse on kahanenud olematuseni. Ma arvan, et olles nüüdseks kohalikus tehases käinud viis korda, on mõte sinna tagasi minna võrdlemisi kaduva väärtusega. Homme sean niisiis sammud pealinna kalatehase poole. (:
Saatsin ka mõned kirjad muudesse astutustesse, aga vastuseid ei ole kusagilt saanud. Mujal tööleidmise juures on ka see konks, et tuleb taotleda seda tööluba, millest ma juba kirjutasin. Ühesõnaga, I need a plan C. (Plaan A oli nii hea, et ma jätsin plaan B vahele.)

Senikaua toimub aga kulgemine. Vahel ajas, vahel ruumis. Oleneb, kus ma parasjagu olen. On laisemaid päevi, mil ma olen õnnelik, et kulutasin täiendavad 200 krooni üüriraha puhtalt internetiühenduse olemasolu nimel, ja on neid, kus ma peaaegu hakkan aru saama, milline potentsiaal mu ümber on. Eile panin pleieri mängima ja võtsin ette retke Hvalvík’i suunas. Niipea, kui ma olin üle saanud kerge uduvihmasabina ja suurepärase õige-teeotsa-mitteleidmise-oskuse frustreerivast mõjust, liikusin inertsist keset mäeahelikuorgu, vabanenuna igasugustest liigsetes mõtetest ja ajast. Ajataju on siinmail, muide, kärme kaduma.
Igatahes, umbes kahe tunni möödudes otsustas mu pleieri patarei ameti maha panna. Vabastasin siis end kõrvaklappidest ja tajusin täielikku vaikust. Mitte sellist täielikku vaikust, mis väikelinnas keset kõige pimedamat ööd valitseb, vaid päris vaikust. Seisin, hingasin viis sõõmu õhku ja kuulasin. Isegi lambad ei teinud häält. Ju vist kuulasid ka. Oli ka, mida kuulata.
Ja lisaks helilisele vaikusele oli ka visuaalne vaikus ümberringi.

Siinsed matkarajad ei ole loodud turismiatraktsioonideks. Need on teed, mida mööda omal ajal ühest külast teise liiguti. Sissetrambitud rada on vaevuaimatav ja tihti täiesti kaduv (ülal pildil kulgeb üsna elektriliini alt, näed, jah?), aga seda tähistavad kivihunnikud. Need on üksteisest teinekord üsna kaugel, nii et ühe juurest pilk teist hoomata ei taha, aga ausaltöeldes ei ole siin ära eksida kuigi lihtne. Reeglina liiguti külade vahet mööda orge ja maastikumood on siin kaugele näha. Kui suund selge, siis ainult mine ja peagi vihjab sulle järjekordne kivihunnik, et näe, oledki õigel teel.
Muide, kaart, mida ma kasutasin, oli lennujaamast tasuta saadud 1:200000 mõõtkavas lahtivolditav saarteplaan. Üsna piisav igapäevaseks navigeerimiseks, ükskõik, millisel viisil. Põhikohaga resideerub ta mu praeguses elamises metalltahvlil magnetitega kinnitatuna.

Kui ma peaaegu Hvalvík’ini olin jõudnud ning sealt edasi (või tagasi) Kvívík’isse läinud, plaaniga kolmnurk kokku saada sealt Vestmannasse tagasi astudes, oli siinsel niiskel-rabasel rohumaal astumine mind üsna ära väsitanud. Sellegipoolest ronisin alla Kvívík’isse, sest küla kõrgemalt olin korduvalt näinud ning see oli ilus, majade vahele ei olnud aga kunagi läinud. Sealsetele elanikele avaneb vaade lisaks taamal udus paistvatele Koltur’i ja Hestur’i saartele ka avaookeanile ning üleüldse paikneb küla mäetaskus justkui turvalises hällis. Käinud-näinud, võtsin ette väsitava teekonna üles tagasi, mishulgas sai kavalalt serpentiine tõusude võtmisega lõigatud (kui ma kellegi eravaldusel trampisin, palun vabandust, aga ma tõesti ei viitsinud). Kuigi üles jõudes oli mu dilemmas mätasrada-maantee pigem esimene peale jäänud, siis lõpuks sai siiski valitud maanteed mööda kõmpimine, põhiliselt kuna kivihunnikud ei andnud end näole. Ja olgugi, et ma olin otsustanud võiduka lõpuni kõndida, juhtusid minust mööda sõitma mu sõbrad sakslased ja päästsid mind täiendavast viiest kilomeetrist jalavaevast. Mis oli kokkuvõttes ikkagi hea.

Lõpetuseks kummutan ma mõnel inimesel esineva petliku arusaama, et siin tegelikult lambaid ei ole:

On, ja kui graatsilised veel! Ja see, et nad pissivad, enne kui jooksu pistavad, kui neile liiga lähedale minna, ei ole müüt. Ise nägin! Ja tegelikult ju loogiline ka, nõnda on palju kergem joosta.