Eilsest spontaansest kinokülastusest ajendatuna tuli mul isu üle pika aja kuulata Khoma‘t (kuna vaadatud filmi ühes kaadris mängis jupike loost “The Guillotine”). Kuna olin terve päeva istunud oma lauaarvuti taga, siis panin nimetet loo läbi mängima läbi oma stuudiomonitoride (odavate, aga kena väljanägemise ja hea kvaliteediga). Ma ei tea, kas asi on selles, et ma üsna hiljuti oma niivõrd-kuivõrd kriitilise kõrvaga näidislugu paika kruttisin või pole ma iial Khoma’t lihtsalt nii hästi balansis sagedustega kõlaritest kuulanud, igatahes tekkis mul küsimus, mille abil Khoma miksijad ise lugu kokku panid. Bassiliin ujus väga ebaühtlaste tõmmetega. Tegelikult üllatas mind aga see, et need lood polnud varem mu kõrva kriipinud, vaid olid vastupidi isegi palju ja erinevatest heliallikatest kuulatuna väga poweriga mõjunud.
Okei, tõenäoliselt oli viga liiga tihedalt pakitud heliformaadis. Kilobitivõrdlust ma ei teinud. Küll aga näitlikustas see minu jaoks hoopis väga hästi seda, et helikvaliteeti suudame me oma peas üsna pädevalt ette kujutada. Kuulates näiteks nööpidest tänavamüras muusikat, saame me oma naudingu kätte, lastes ajul ümbritseva müra koos muusika enda puudustega enda ettekujutusega asendada. Kui kõrvaklapid piisavalt bassi ei anna, mõtleme selle ise välja. Kui aga mingisugune tundmatu viga või ebatäpsus, mida ei saa taustamüra pähe arvata, sisse tuleb, jagab pea selle kohe ära ja kõrvus hakkab kriipima.
(Ma arvan, et mul on peaaegu eeldused saamaks kellekski, kes võiks tegeleda, noh, natuke muusikaga.)

Tegin täna impulsiivostu, millele homme järgi lähen. Odavalt sain, muidu ei olekski vist ostnud. Isegi minusugusel amatöörmuusikul on aeg lapsekingadest välja kasvama hakata ja arvutikõlarid millegi asisema vastu vahetada. Ostsin omale sellise peaaegu-vintage (1988?) heli võimendava elektroonikaseadme, millega mul hetkel midagi teha ei ole. Esiteks on praeguses peatuspaigas olemas fancy consumer-audiosüsteem ja teiseks ei ole mul kõlareid. Ehk siis nüüd on sobivaid kõlareid juurde vaja. On kellelgi üle?

P.S. Eilne kinoelamus oli The Girl With The Dragon Tattoo (2011), mis sai valitud peaasjalikult selle järgi, et see sobival ajal ja sobivas kohas linastus. Kuigi film ei olnud sedalaadi, mis mulle sügava mulje jätaks, hoiti pinget päris hästi üleval ja igav ei hakanud. Ja need kaunid talvised maastikud. Soundtrack oli ka hea. Siiski oleks Fincher võinud Fight Club‘i (1999) valguses loo lahendada kuidagi huvitavamalt.
Ja ma tõesti ei saa aru, miks peavad varalahkunud Larssoni triloogia filmid kõik inglisekeelse maailma versioonis olema nimega “The Girl ..”. Antud romaani nimi oli ju “Män som hatar kvinnor” ja kolmanda osa pealkirjas räägitakse õhulossidest.