Päris üksi olles, kui uni on tulnud, olnud ja alla andnud, ei raatsi üldse magama minna. Kuidagi liiga väärtuslik on see vaikus ja rahulik olemine. Taustaks ühtlane linnamüra, kajakad ja muud linnud (metsas oleks ehk parem, aga ega tegelikult väga vahet ka ei ole). Ma saan aru, et sellest tulidki need minu mõtted, mis formuleerusid sõnadeks, kuna neil ei olnud kuhugi mujale minna. Aga paber on parim kaaslane igal juhul, sest ta ei vaidle vastu. Teiste mõtted on muidugi head ka, aga vähemalt üks sõber on minu poolel. Ja kui sisu ei ole, siis on vähemasti vormigi.

Sellised hetked annavad võimalust päriselt tunda seda, kes mina olen. Introspektsioon ei konkureeri inimestega. Ühe korraga muidugi midagi ei saavuta. Aga kirjutamine aitab ka.

See öeldud, suundun ehk siiski magama. Homme võiks midagi teha ka.