Minu elus ei ole ilmselgelt erilist süsteemi. Mõeldes sellele, mida ma oma ajaveebist olen tahtnud teha, mingisugusele välisele isikuturunduskuvandile, ning püüdes kõrvale astudes hoomata seda, kuidas mu ajaveeb reaalselt töötab, siis ei lähe väga kokku. Mulle meeldiks kirjutada iga nädal, meeldiks kirjutada huvipakkuvatel teemadel, maailmaasjadest ja filmidest ja mõtetest, mis on suured ja minu, aga mitte teiste suhtes läbinähtavalt isiklikud. Mul tuleb meelde see õhin, mis oli, kui ma viimati oma ajaveebi kohendasin, see on nagu tahtmine saada ühiskondlikult aktiivseks, kas pooldaval või vastanduval moel, aga kuidagimoodi. Kuidas on nii, et mul siis seda head mõtet, mida ühiskonnale välja öelda, ei ole? Muidugi on. Lihtsalt ei ole seda aega, et lasta mõttel õigesse seadesse formuleeruda.
Ma pean miskit oma elukorralduse juures muutma. Loomulikult peaks rohkem tegelema, aga mõtestatult ning siit tulebki välja see probleem, et millist mõtestatust mu elul vaja on. Sügisel, kui kooli läksin, avastasin midagi uut. Avastasin uue teema, mis tundus huvitav, aga kui palju ma nüüd sellega tegelenud olen? Miks? Sest ma ei tea, kuidas. Kuidas oleks kõige parem. Ja millest olemasolevast peaksin ma lahti saama ja mida kasutama. Mis on hea ja mis ei ole. Ja kuidas teha valikuid siis, kui valikud juba ammu tehtud peaksid olema.
Jah, ma olen kuulnud, et on olemas need, noh, ajajuhtimise kursused.