Vahepeal, siis, kui ma ei ole liigselt hõivatud oma kodukootud melanhoolsevõitu mõtetega, millest ma hingan, jääb ruumi ka tundmise jaoks. See on siis, kui inimesed naeratavad ja päike paistab. Siis loon ma laule, ma loon neid õhust ja sisemisest tungist välja saada, neil lauludel ei ole sõnu, vaid nad on laulud ja see ise ongi oluline. Ja siis ma küsin, sest ma ei oska seda väljasaamist kuhugi panna, aga mu küsimusele on ka vastused enne sõnade ütlemist olemas.

Täna juhtusin ma kolmandat korda sisekosmosesse. Teadsin, mida oodata, aga endiselt kippusin olema vaatleja rollis ning pisut nõutu, mis ma olema peaks. Minu ümber oli üks Suur Naeratus. Ma ilmselt ei osanud sama Suur Naeratus vastu olla, mitte, et ma seesmiselt ei oskaks naeratada, aga see Naeratus ei olnud minu jaoks see. Tundsin end selles üksinduses, mida ma päris tihti kogen, kui miski jääd ei purusta. Lõpuks purustasin ise, leidsin endale nurgakese ja kadusin muusikasse. Muusika on universaalne ravim sellisteks puhkudeks. (Ma arvan, et tean nii mõndagi, kes selles osas minuga nõustuvad.)
Sellegipoolest tahaksin ma ka sisekosmosest leida mingit dialoogi, mis oleks rohkem kui pelgalt läbi Suure Naeratuse välja paiskuv energia. Võib ehk olla, et ma mõtlen ka siin liiga palju, aga ju vist nii peabki olema. Ju vist olengi mõtleja.

Kui ma olin peas kümmekond sõnastust oma blogipostitusele loonud ja need kõik järjest ära unustanud, avastasin end nii teisest maailmast, et tulin ära ja istusin külma Põhjalasse sooja teetassi taha. Ma arvan, et mitte ainult võõras keskkond, aga ka võõras arvuti, on soodsad tingimused kirjutamiseks. Tasakaalustaja, kes lubas kosmosereisile saabuda kell kaheksa, veenas mind nüüd tagasi minema. Küllap kõõlun siis veel natuke atmosfääril. Ma arvan, et lõpuks loon oma reaalsuse ja hiljem sellest väljudes olen kogu päeva üle lihtsalt õnnelik.