Tahtsin ööl vastu hommikut oma ajaveebi uue sissekande kirjutada, aga uni ja valutavad silmad said minust võitu ja nii jäi mõtete mõtlemine unenägudesse. Seal loomulikult leidis omale hoopis uutmoodi väljundi, tõenäoliselt sellepärast, et teadus teab rääkida, et inimesed näevad unenägusid rohkem hommikupoole ja tõenäoliselt selleks ajaks olid mõtted juba oma teed läinud. Aga kuna sellest väljundist mäletan ma vaid üksikuid pilte (mingi raskesti meeldejääva nimega must koer ja mingisugune koolimaja, mis nägi välja nagu linnusevare), siis ma sel teemal pikemalt ei kirjuta.
Nüüd hommikul rususid kokku korjata püüdes taipasin ma, et mul ajaveeb on tegelikult minu personaalne sotsiaalne eksperiment. Muidugi on tore ka iseennast kokku korjata ja tegelikult töötab – viimase paari aasta mõtted sobivad omavahel nii hästi kokku, et neist saaks entsüklopeerida koostada. Aga reaktsioon on praktiliselt olematu. Ma ei tea, kas keegi peale mu enda üldse siin käib. Ega ma muidugi statistikat ka ei ole jälginud. Aga kui ma ükskord ühes postituses huvilisi üles kutsusin endast märku andma, ühtegi vastust ei tulnud.
Samas alles eile sain näiteks ka vastupidist tunnustust. Mõtteid hoiti aga kahevahele. Teine järeldus mu sotsiaalsest eksperimendist. Tõenäoliselt kirjutan liiga avatult.
Mis puutub üldiselt mõtetesse, siis ma arvan, et mõtted on kõigi omad. Vähemalt head mõtted. Need, mis universaalsel tasandil, võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei püüa olla kellegi suhtes ründavad. Ja need mõtted, mis on veel lõpuni mõtlemata. Viimased on just kõige olulisemad, sest nad vajavad veel tasakaalustamist. Ikka selleks, et jõuda lähemale üksolemisele, rahule ja jumalikule mõistmisele.
Teine sotsiaalne eksperiment on siiani andnud aga minu jaoks pettumust valmistavaid tulemusi. Nüüd ketran ma juba mitmendat ringi läbi aegade, aga tulemus näib mingist punktist alates olevat ikka sama. Ilmselt on kõigis inimestes mingis kohas tõmmatud piir, millest ühele poole on kirjutatud “mina” ja teisele poole “teised”. Selle piiri asukoht väljendab minu jaoks kõige värvikamalt selle konkreetse inimese sisemist mina ja olemust ning on sestap väga oluline. Sest kui piiri ühelt poolt suruma hakata, tekkib teiselt poolt kaitse, mis ei huvitu enam piirileppeläbirääkimisest ja ei küsi, kas seda piiri üldse on vaja. See lihtsalt on ja ei huvitu ridade vahelt lugemisest või üldse lugemisest, sest ainus eesmärk on seda säilitada ja vaenlane minema tõrjuda.
Üleüldse peaksid inimesed rohkem ridade vahelt lugema, vähem uskuma ja rohkem usaldama. See on natuke vastuoluline, muidugi, arvestades, et kõik emotsioonid on õiged. Aga rääkimine on kõige usalduse alus. Küsimine ja vastamine. Kui sellele rohkem tähelepanu pöörata, siis mingil hetkel ehk taipab, et piir ei olegi kõige olulisem.
Ma loodan, et autor ei pahanda, kui ma siinkohal tsiteerin vabas vormis fragmenti eilsest vestlusest. Teemaks oli pikkade püsivate suhete saladus. Minu allikas oli sealjuures samuti kolmandaks isikuks. Asjaosalised rõhutasid korduvalt, et kõik ebamugavad hetked vajavad rääkimist, isegi kui päriselt justkui ei oska midagi öelda. Mina usun sellesse samuti. Aga päris mitme jaoks tunduvad ikkagi olulisemad olevat valged hobused ja muu selline. Tõenäoliselt teen ise valesid valikuid.