Kahju, et inimesed on nii sarkastilis-kriitiliselt meelestatud. Rohkem, kui tegelikult vaja oleks. Rohkem, kui nad mõtlevad, ma usun. Sest kui tunnetest saavad mõtted ja mõtetest saavad sõnad, siis on lihtne sõnadel oma elu elama hakata ja saada tunnete aluseks. Ja nõnda usutakse sõnastatud iseennast, aga mitte asju, millest sõnad kunagi alguse said.

Näitlikustamiseks sobib ehk see, mis ma 8. novembril kirjutasin. Näe, ikkagi räägingi iseendast!
Või siis naistepäeva-artikkel reedeses Postimehes. Nende ajaleheartiklitega on vist see, et mingil hetkel hakkab palju rolli mängima artikli kirjutamise vajadus ise. See on pigem nagu essee etteantud (või ettevõetud) teemal, natuke iseend, natuke sulge. Ma ei usu neid enam, aga nende jaburuse üle irvitada on ikka tore. Selleläbi tundun endale intelligentsem või midagi.

Kokkuvõtteks – mulle oleks vaja ühte naeratavat hipit, kes ütleks, et elus on kõik asjad ilusad ja et kuigi üks või teine võib näida lollina, siis tegelikult on tema ka ilus.
(Ma ei mäleta, millega seoses, aga mingil hetkel, avastades, et mu hoiakud arvestavad inimeste absoluutse headusega, loobusin ma seda headust uskumast.)