Kui ma väsin mõtlemast kõigele sellele, mis ma arvan olemas olevat, kui mind hakkab igikestev emotsioonikogum liialt rõhuma, siis hakkan ma mõtlema abstraktsetes asjades. Nendes, mida kunagi olemas olla ei saa, ent mille olemasolu oleks vahel väga vajalik. See on ka uks minu nirvaanasse. Mitte alati, vahel. Muid asju on ka vaja.

Need on need hetked, mil ma tunnen rõõmu olemise ja mitteolemise piiri suunas karglemisest, mis on naljakas, sest tegelikult lajatavad mulle peale ikka ju samad asjad, mis muidu. Võibolla siis ei olegi põhilised minu igapäevatundmused, vaid hoopis olemine iseenesest. Sest see pakub ju võimalusi. Võimalusi olemist kujundada just nõnda, nagu ma heaks arvan.

Aga mis on siis üldse tunded? Ehk ongi nii, nagu ma aastate eest mõtlesin. Või on mitteolemisele püüdlemine enesepete?

“Mõned asjad jätaks ära, vahel jooks paar pudelit veini.”
Ühe võtan nüüd kaasa. Püüan mitte karta ümbritsevat objekti, mina olen mina.