Ma ütlen, mis on elu:

Kuulata kell neli tasapisi valgenevas metsaservas hommikulindude kontserti, sekundeerimas konnad, kellega toonekured vene ruletti mängivad.

Püüda kell viis jäädvustada päikesetõusu soovahitornis, tulutult, sest fotosilm ei tunne nii palju kui süda. 

Istuda kell pool seitse kanuusse ning aerutada mööda Emajõge ülesvoolu ilma igasuguse plaanita kunagi üldse ringi pöörata kuni kerge tuul ja veekeerised pea juhitamatu paadi oma valdusse saavad, seejärel triivida jõevoolus tagasi ning avastada, et aurav puder toorvaarikamoosiga on just valmis saanud.

Kui ma kujutan omale ette nädalavahetuserutiini, siis peakski see olema just täpselt selline.