Silmade väsimus on ainus vähegi mõjuv motivaator magamaminekuks, kuna muus osas tahtejõud puudub, aga alahoiuinstinkt reageerib füüsilisele valule. Miks peaksingi ma tahtma magama minna, kui ma olen piisavalt laisk ja väsinud, et mitte mõelda, mida mittemagamine endaga (homme) kaasa toob, samas naudin öist rahu, väljalülitatust maailmast. Just see viimane on see, mida vahel (ei, pidevalt) väga vaja on. Ja selles mõttes oi-kui-hea, et homne päev midagi kellaajalist endaga kaasa ei too. Võikski igavesti nii olla. Elu võiks kulgeda omas rütmis.

Eilse (või siis üleeilse) sündmustega sai laulupeopaanika ühele poole ja seda väga positiivse tulemiga. Usun, et meie edasisaamises ei ole eriti küsimust. Kummaline on see, et kuigi minu jaoks tolle etapi läbimine ei ole teab mis suur sündmus, tundub ikka, nagu oleks meid paremusjärjestusse pandud ja diplomid välja jagatud. Nagu me oleksime midagi suurt ära võitnud. Tegelikult ei võida ju keegi, on vaid mingi hulk kaotajaid, ülejäänud on lihtsalt okei.

Seoses sellega, et ma nägin mõnda entusiastlikku noort siin-seal kaunil kõlal häält tegemas ja särasilmil naeratamas, tekkis mul soov minna mõnda suuremasse koori. Lisaks meie armasele pisikesele koorikesele, loomulikult, keda ma ei jätaks maha. Pigem sel eesmärgil, et laulda suurema ja pisut veelgi enam omavanuse seltskonnaga. Tean, et Tartus tegutseb mõni potentsiaalselt sobiv punt, aga.. äkki keegi oskab mõnda nimetada, kust eriliselt toredaid lauluinimesi leiab?

Head ööd,