Täna ongi see päev, kus ma ärkan üles, päike paistab ja mu keha keeldub kiirustamast, olgugi, et kell on kolmveerand kakssada. Voodis lesida on niisama hea, kui teha üks jalutuskäik läbi linna, aga ma tean, et valides ühe, jään ma ilma teisest. Kuna hetkel on see esimene, siis teeb suutmatus oma valiku. Või tegelikult teeb põhilisi valikuid vist ikkagi see, kus mu auto seisab. Enesemotiveerimine kipub madal olema.

Eile tundus olevat hea päev ostmaks Ühte Raamatut, ma läksin poodi, aga seal ei olnud seda, mulle nimetati paar teist, aga ma otsustasin, et kui Seda ei ole, siis täna raamatut ei osta. Leidsin ta hoopis koorijuhi juurest riiulist. Koorijuht oli pisut imestunud, et miks ma seda tahan ja soovitas mulle mõnda muud, aga mina võtsin ikka selle. Lubasin paari kuu pärast, kui läbi võiks olla, tagasi tuua. Ta kirjutas igaks juhuks oma nime kaane vahele, minu soovitusel. Vat kinnisideed.

Hommik hakkas nüüd uute mõtetega pisut muutuma ja ei ole nii süütu nagu ärgates. Muuhulgas kõht koriseb. Tõusen üles, söön ja harrastan ebarohelisi ning ebatervislikke eluviise.