Tõnu Lehtsaar on eile Delfis artikli avaldanud, milles kritiseerib homode käitumist. Otselink
Nojah, Tõnu tundub olevat üsna homovastane, homode endi sõnade järgi võiks teda nimetada isegi “homofoobiks”. Kuigi suur osa jutust räägib probleemidest, mis ka minu arvates reaalselt eksisteerivad, on autor oma kallutatusega ühe võimaliku inimtüübi tolerantsusskaalal ära unustanud. Ennast mahasalgavale tolerantsile, mind-ei-huvita tüübile, aktiivsele vastuhakkajale ja teema vältijale lisaks mina selle tüübi, kes homoseksualismi apoliitiliselt suhtub. No ei ole vaja ju sellest nii suurt numbrit teha. Tõepoolest, homodel ei ole vaja ronida haridusmessile, paraadid jätku ka ära, ei ole vaja keset linna eriti demonstratiivselt ilastada – ükski hetero ei teeks ju midagi sellist. See aga ei tähenda, et üleüldistest seksuaalsusega seotud teemadest, mis nii või teisiti vahel ette tulevad, tuleks kõik homodega seotu välja jätta. Räägime nii, nagu asjad on, aga räägime õigetes kohtades. Tolerants peaks tähendama seda, et normaalsetes oludes arvestatakse inimeste isiklike eripäradega, aga see peab toimima mõlemapoolselt. Nende inimeste, kes mind ei tolereeri, ebatolerantsust ei tolereeri mina ka.
Siinkohal meenus mulle üks haakuv teema, mis olukorra ülepaisutatust näitlikustab: klik
Ja laupäevaõhtune jämm Hella ja Joosepiga, kus pärast paari õlut sündis lugu, mille põhiloosungiks oli “Elagu heterod!”, samas väljendades, et meil ei ole homode vastu midagi. Aga tappa saaksime ikkagi.
2 Comments
Kõigepealt märgiks ära, et tegu on Tõnu Lehtsaarega, mitte Tõnis Lehtsaarega. Kuigi tema jutus on iva, siis mina isiklikult ei saa ma tema seisukohti lugedes üle ega ümber asjaolust, et tegu on baptistiga, endise usuteaduskonna dekaani ja praeguse õppejõuga. Seega ma suhtun juba skeptiliselt asjaolusse, et ta sellisel teemal kirjutab, kuigi tegu on äärmiselt targa ja huvitava inimesega.
Mäletan kui ta loengus ükskord ütles, et on kaks usku, mida ta ei aktsepteer: saientoloogia ja satanism. Pole siis eriti imestada, et homod ka talle eritist huvi ei paku.
Nõustun, et homod eksponeerivad ennast päris palju, mis vähemalt Eestis tekitab pigem vastuseisu kui poolehoidu. Samas saan ma jälle neist aru, et neil on vaja ennast märgatavaks teha, sest suhtumine muidu ei muutu üldse. Ise arvan, et nad võiksid asja rahulikumalt võtta ning kasutada igalpoo käratsemise asemel pigem mõistust: kirjutada artikleid, rääkida asjast.
Üks asi, mis jäi artiklit lugedes silma oli see, et Lehtsaare väitel õhtumaal pole kunagi homosid aktsepteeritud. Ma nüüd ei tea, kas ta arvas Vana-Kreeka ja Rooma sealt välja, aga nendes kahes riigis olid homoseksuaalsus teatud ajastutel norm.
Tooksin välja ühe koha sellest artiklist, mis mul esmase põgusa lugemise korral kõige enam silma jäi, ülejäänud oli sama asja ümber tammumine. “Sallivuse ja arengu märksõnadega kõigutatakse demokraatia põhisisu — mis on rahva võim, rahva enamuse tahtega arvestamine.” Peded ahju??? Ei usu, et see on tegelikult rahva enamuse tahe. Eraldi peaks mainima, et sallivus ja areng peaks olema samuti tegur, mis rahva enamuse tahte elluviimisel unarusse ei jääks. Demokraatia alustalade hulka kuulub ka õiglus ning võrdsed võimalused igaühele.
Kõige kurvem, et see “demokraatia sisu” ka delfis sadadena oma sisukust väljendab ning “ütleb homole homo ja neegrile neeger” milles pole midagi valet terminitena, ent millesse suunatud viha ja sallimatus mürgitavad ühiskonda palju enam, kui kõrvalkorteris rahulikku elu elav geipaar.
Mis puudutab ahjuajamise ülepaisutatust, siis ei saa ju normaalseks lugeda seda, et juutide verbaalse ahjuajamise eest saab kohtuliku karistuse, aga seksuaalvähemuste puhul on see aktsepteeritav. Poleks esimest juhtumit, ei oleks teist.
Asjaliku eksponeerimise ja lihtsalt ise iseendaks olemise soovi näiteks http://tartu.vikerliit.eu/v1/index.php?p=home