29. detsembril kell 15.30 näidatakse Ateenas viimast korda Vene mängufilmi “12” (IMDb). Kes seda veel näinud ei ole, soovitan! Võiks öelda, tervikuna parim film mida ma ma-ei-tea-kui-pika aja jooksul näinud olen. Iriseda on vähe, seevastu aplausiväärset palju.
Lugu keerleb ühe tšetšeeni poisi ümber, kelle saatust 12 vandekohtunikku otsustavad. Nimetuil kohtunikel on igaühel oma lugu, mille inimlikud nüansid meeste südametunnistusele koputavad ja esmalt väga eelarvamustest mõjutatud otsuse langetamist muutma hakkavad. Teemaarendus on iseenesest väga lineaarne, aga lõpp ei lähe tingimata sinna, kuhu arvata võiks (NB! Kui just IMDb’d enne filmi vaatamist ei loe – ei soovita!). Aga läheb sujuvalt, sobivalt ja loomulikult – tekitab mingi äratundmismomendi ja teeb soojaks. Film ei ole pateetiline, isegi nukker ei ole, tõsine küll (aga väga humoorikas!). Nii et lahenduse eest esimene suur pluss kirjas!
Loo autor ja operaator on omavahel suurepäraselt läbi saanud. Suu-uu-uurepäraselt. Fantastilised kaadrid, humoorikad visuaalsed-loolised lahendused, sümbolid siin-seal. Väga ladus, kõik läheb kõigega kokku. Selle plusspunkti alla läheb ka huumori ja üldise temaatika tõsiduse tasakaal ja omavahel väga hea sobitamine (kuigi see ei ole operaatori rida).
Aga muidugi päris irisemata ka olla ei saa. Lõpp, olgem ausad, oleks pidanud mõned minutid varem tulema. Mitte, et pikale oleks kiskunud, lihtsalt teema jõudis selle kohani, kus oleks olnud igati sobiv ära lõpetada. Jõuti mäetippu ja siis tuldi natuke allapoole tagasi, selle asemel, et tipus vaadet nautida.
Mõned ütlevad ka, et Nikita Mikhalkovi temaatika ei ole midagi uut, käsitlus nagu teisteski tema filmides. Mina ei ole Nikita teoseid enne näinud, sestap ma käekirja kusagil ära tunda ei saanud. Arvan, et nii on paremgi, kuigi režisöör hakkas mind huvitama küll.
Ateenasse läksin ma paraja üleväsimusega, mõtlesin veel enne, kas tasub ära. Ikkagi üsna pikk film, kaks ja pool tundi. Kuigi tunnistan, et paari vähempingelise koha peal kippus silm pilukile, siis pigem oli see magama jäämise paranoiast, mis saboteeris keskendumist, aga mida lõpu poole, seda enam ma selle ära unustasin. Kaks ja pool tundi ei lennanud linnutiivul, seilasid tasa, aga kella vaadata ei tulnud pähegi.
Nii et marss, kinno.