Tag Archives: norra

Väike vaimuhorror

Den brysomme mannen (2006), Norra/Island

Mulle üldiselt meeldivad filmid, kus operaator on oma loovusel (või unenägudel) lennelda lasknud ja kaameratöö lisab efektselt sürrealistlikku külge (12). Selles filmis ei tehta seda kaadritega, vaid kuumaks kartuliks on mõistus. Mitte päris sellisel viisil nagu Masinistis, vaid pisut stiilsemalt, vähemate sõnade ja rohkemate võltside naeratustega. Tulemiks see, et kõik võib juhtuda. Ja eks juhtubki. Puuga lõi pähe minu kunagiste jaburate ettekujutuste äratundmine, kusjuures praktiliselt samal kujul ja samal põhjusel. Täiesti kreisi.

Ja võibolla ongi see film nagu mina (vahel olen või nagu olin). Hulludes, ent pärsitud loovusega, mis ei lase tulemil liiga kunstilist väljundit saada, et see lõuendile jõuaks. Mis välja tuleb, on hoopis pingutus, püüdlus kuhugi poole, hääletu karje “igav on”. Võlts naeratus, nagu otse väljendati. Sellevõrra tõelisem ja valusam.

Den brysomme mannen

Ja selle taga ei ole lugu, selle taga on seisund.

Igatahes hilisööni loogilise juhtmekokkuajamise jätkuks kruvis vindi päris hästi üle. Enesetunne ei ole hea, hoopis väga häiritud on, ehk selle isikliku äratundmise teema pärast. Ent siiski minu kõige perfektsionistlikum pool ütleb, et mõtle järele, midagi jäi kindlasti puudu. On seda siis nüüd vaja või ei, aga mida enam ma erinevaid arvamusi neil teemadel lugema hakkan (mida ma kindlasti teen), siis seda rohkem mulle puudujäägid silma jäävad. Kas siis filmi omad või siis teiste või minu.

Soovitus: vaata, aga be prepared.

Alkoholilembeline fjordijant

Tegin eile öösel teise katse vaadata filmi “Svidd Neger” (2003), mida ilmselt isegi rohkem Ulveri fantastilise soundtracki järgi tuntakse. Seekord ei kippunud liigse alkoholi tõttu magama jääma, nagu oli juhtunud eelmisel korral umbes neli aastat tagasi. Ja oh, see oli hea.

No see oli ikka nii loll film kui loll üks film olla saab. Heas mõttes. Täielik töötav absurd, hunnik WTF-kohti, kõik imekauni Norra looduse keskel. Hing, oo, mis ihkad veel. Muidugi pigem meelelahutus kui mõistukino, aga täna hommikul dušiall olles filmile mõeldes võttis omaette kõkutama küll. Nii et kvaliteet ikka. Väga ebaväljapeetud muidugi, aga samas see poliitiline ebakorrektsus, mida IMDb’s nimetati, näkku ei karjunud.

Sisukokkuvõtet ja muud sellist loe IMDb’st. Või veel parem, vaata filmi.

Kusjuures, ma sain aru, et seda Ulveri soundtracki võib kuulata hoopis teistmoodi. Alguses sellise südantlõhestavalt depresiivse-ilusana mõjuv muusika on filmi taustal tegelikult sarnane vanale koomilisele klounimuusikale, mis tihtipeale oli kergelt melanhoolse kõlaga. Natuke uuemas kuues muidugi, aga mingid paralleelid mul tekkisid.

Ilmselgelt filmi mõjud, et öösel nägin ma unes, et ma sain lapse naisega, kellel oli juba üks pisike laps, aga mitte minu oma (“üks minu, teine Normanni oma”). Huvitav, millised seosed on mul musta nahavärvi ja seentega? Aga muidugi oli ta kõige eksistentsiaalsemate probleemidega tüüp. Unenägu, muide, nagu arvata võib, lõppes väljapääsu otsimisega.