Den brysomme mannen (2006), Norra/Island
Mulle üldiselt meeldivad filmid, kus operaator on oma loovusel (või unenägudel) lennelda lasknud ja kaameratöö lisab efektselt sürrealistlikku külge (12). Selles filmis ei tehta seda kaadritega, vaid kuumaks kartuliks on mõistus. Mitte päris sellisel viisil nagu Masinistis, vaid pisut stiilsemalt, vähemate sõnade ja rohkemate võltside naeratustega. Tulemiks see, et kõik võib juhtuda. Ja eks juhtubki. Puuga lõi pähe minu kunagiste jaburate ettekujutuste äratundmine, kusjuures praktiliselt samal kujul ja samal põhjusel. Täiesti kreisi.
Ja võibolla ongi see film nagu mina (vahel olen või nagu olin). Hulludes, ent pärsitud loovusega, mis ei lase tulemil liiga kunstilist väljundit saada, et see lõuendile jõuaks. Mis välja tuleb, on hoopis pingutus, püüdlus kuhugi poole, hääletu karje “igav on”. Võlts naeratus, nagu otse väljendati. Sellevõrra tõelisem ja valusam.
Ja selle taga ei ole lugu, selle taga on seisund.
Igatahes hilisööni loogilise juhtmekokkuajamise jätkuks kruvis vindi päris hästi üle. Enesetunne ei ole hea, hoopis väga häiritud on, ehk selle isikliku äratundmise teema pärast. Ent siiski minu kõige perfektsionistlikum pool ütleb, et mõtle järele, midagi jäi kindlasti puudu. On seda siis nüüd vaja või ei, aga mida enam ma erinevaid arvamusi neil teemadel lugema hakkan (mida ma kindlasti teen), siis seda rohkem mulle puudujäägid silma jäävad. Kas siis filmi omad või siis teiste või minu.
Soovitus: vaata, aga be prepared.