Tegin eile öösel teise katse vaadata filmi “Svidd Neger” (2003), mida ilmselt isegi rohkem Ulveri fantastilise soundtracki järgi tuntakse. Seekord ei kippunud liigse alkoholi tõttu magama jääma, nagu oli juhtunud eelmisel korral umbes neli aastat tagasi. Ja oh, see oli hea.
No see oli ikka nii loll film kui loll üks film olla saab. Heas mõttes. Täielik töötav absurd, hunnik WTF-kohti, kõik imekauni Norra looduse keskel. Hing, oo, mis ihkad veel. Muidugi pigem meelelahutus kui mõistukino, aga täna hommikul dušiall olles filmile mõeldes võttis omaette kõkutama küll. Nii et kvaliteet ikka. Väga ebaväljapeetud muidugi, aga samas see poliitiline ebakorrektsus, mida IMDb’s nimetati, näkku ei karjunud.
Sisukokkuvõtet ja muud sellist loe IMDb’st. Või veel parem, vaata filmi.
Kusjuures, ma sain aru, et seda Ulveri soundtracki võib kuulata hoopis teistmoodi. Alguses sellise südantlõhestavalt depresiivse-ilusana mõjuv muusika on filmi taustal tegelikult sarnane vanale koomilisele klounimuusikale, mis tihtipeale oli kergelt melanhoolse kõlaga. Natuke uuemas kuues muidugi, aga mingid paralleelid mul tekkisid.
Ilmselgelt filmi mõjud, et öösel nägin ma unes, et ma sain lapse naisega, kellel oli juba üks pisike laps, aga mitte minu oma (“üks minu, teine Normanni oma”). Huvitav, millised seosed on mul musta nahavärvi ja seentega? Aga muidugi oli ta kõige eksistentsiaalsemate probleemidega tüüp. Unenägu, muide, nagu arvata võib, lõppes väljapääsu otsimisega.