Viimati oli olukord, et homme pidi olema tudengilaul, kuhu ma ennast olin üles andnud ja ka esinema pidin, ent mul ei olnud teisi inimesi, kes minuga lavale pidid ronima. Ideid oli või nad muutusid või tekkisid, nii et ma ei mäletagi, mis algselt oli, peale selle, et ma tegin põhjalastele reklaami. Mingil hetkel mõtlesin Märteni peale ja siis helistasin Renale, kes oli nõus, ning rääkisin Evat pehmeks, mis oli ka lootustandev. Aega oli vähe, aga kõik oli iseenesest positiivses valguses.

Enne oli mingi virtuaalreaalsus, teemalt nagu Maffia-tüüpi arvutimäng, kus ma pidin vaatama, et ma hoogu ei lähe ja koristajat maha ei noti.