Üle pika aja tegin ma midagi oma blogiga. See ei ole tegelikult üldse oluline, mida ma tegin, aga sellest tingituna olen ma sunnitud siia midagi kirjutama. Täpsemalt tegelikult sellepärast, et mul oli tavaks kirjutada midagi filmidest, mida ma vaadanud olen, nii endale ülestähenduseks kui eksinud internetikasutajale lugemiseks. Palju õnne sulle, kes sa oled siia juhtunud. Või siis palju õnne mulle, ehk tekkib dialoogigi. Vaata, eelnevalt olen veel mõnest filmist kirjutanud. Traditsioonid on kerged tekkima.

Viimati vaatasin eelmise aasta linateost nimega Youth. Minu kallis vend, kes mulle seda soovitas, arvas, et see on isegi kergelt irriteeriv, kui rahulikud inimesed selles loos kogu aeg on. No on jah rahulikud. Kas see nüüd just irriteeriv on – ma ei ütleks. Pigem on see lihtsalt kunstiline viis lugu edasi anda. Teistmoodi ei toimiks.

Et siis jah, film toimis küll. Eriti just minu hetkemeeleolus. Mõni koht tegi härdaks, mõni pani hambaid krigistama, iseenda elutragöödiate peale. Selles mõttes näitas lugu pigem näpuga kui jutustas midagi uut. Lood ise olid lihtsad, selged ja lühikesed. Sügavatesse dialoogidesse liialt ei sukeldutud, õhk sai otsa ja oli vaja pinnale tagasi tõusta. Tervik ei karjunud tavapäraselt sügavmõttelist nägu tehes “vaata mind”, vaid pigem “vaata, see on (sinu) elu (ka)”. See lähenemine mulle meeldis. Hea tunde jättis sisse. Rahutu, aga hea. Nagu keegi oleks su elu õiges suunas natuke rohkem sassi ajanud. Ilmselt kelle elu ajab, kelle elu mitte. Täpselt nii, nagu sulle vaja. Võibolla mu vennale oli vaja, et see film teda irriteeriks.

Lahendused olid muidugi kõik klišee. Aga see ei ole üldse oluline.

Järgmine hommik tabas mind ootamatu üllatus, positiivne. Ei saa kuidagi mitte tähendusi otsida.