Vaatasin just Pilveatlast (Cloud Atlas, 2012). Ma tean, et see on juba kolm aastat vana film, aga varasemalt ei olnud ma treilerist kaugemale jõudnud. Treilerit näidati mulle ilmselt umbes siis, kui film välja tuli ja mäletan, et see tundus mulle väga intrigeeriv ja paljulubav. Mul tekkis filmi vastu väga suur huvi, aga mingil põhjusel ma selle vaatamiseni ei jõunud ja see treiler (mis, muide, on viis minutit pikk – peaaegu nagu omaette lühifilm) jäi mälupiltideks pähe, mis mõne aja tagant meelde tulid. Filmi nime muidugi unustasin ära. Aga treileri peale mõtlesin ka vist täna, kui juba filmi enda käima pannud olin. Alguses ei klikkinud ära, et ongi see film.

Seda suurem oli pettumus, kui lõpuks ära klikkis. Tõesti, treiler on filmist endast palju parem. Selles mõttes, et lubab palju enamat. Või siis mina ei oska õigeid märke näha.

Mitte, et film üdini halb oleks, oo ei. Ma saan aru, miks ta töötab. Mul oli just hiljaaegu mingi teise hollywoodikaga täpselt sama tunne, ma ei mäleta, mis film see oli. Aga mulle lihtsalt sellised filmid enam ei mõju. No üldse ei mõju. Nii väga, et tegelikult ei viitsiks neid enam vaadata. Ma kirjutan nüüd punktidena, mis mulle selle filmi juures ei meeldinud.
1. See film on nii poliitiline. Teemades peab olema kindlasti sees väike geiromanss ja rassism. Ma saan aru, et antud kontekstis olid need asjad osavalt poogitud ajastu märkidesse, aga kui ideed lugude taga vaadata, jääb mõte ikka samaks. See, kuidas meile tolerantsust peale surutakse, paistab nii läbi. Ärgem valesti mõistkem, ma olen ise väga suur tolerantsi pooldaja, aga minu meelest on see miski, mis peab tulema seestpoolt. Ehk siis mitte läbi filmi siirupmagusa pateetilise loo, vaid pigem karakterite. Sest see lugu ei ole päriselt usutav. Tegelase siirus mõjub palju enam. Las see lugu, mille läbi inimlikku soojust näidatakse, olla veidi elulisemas vormis, isegi, kui tegemist on fantaasiafilmiga.
2. Mallid töötavad mujalgi. Filmi ülesehitus ei ole enam kuidagi uudne ega üllatav. Tundub, et Hollywoodi filmist võiks manuali kirjutada. Me teame, mis igas järgmises hetkes juhtub. Siinkohal oli see lugude jutustamine minu maitse jaoks oma lugude kiirete vaheldumistega isegi üle võlli keeratud. Ma arvan, et põhiliselt selsamal põhjusel kippusin vahepeal kella vaatama. Raske oli sellist vahetumist jälgida. Aga võibolla on viga minus.

Bottom line: eks need teemad on muidugi olulised. Aga oleks oodanud natuke huvitavamat ja uudsemat käsitlust. Mõtteainet tekitas küll, aga pigem mingitel külgnevatel teemadel. Ja selle üle, mida ma siis sellisest asjast ise arvan.

P. S. Ma ei ütle, et miski mu arvamust üldpildist muuta ei võiks. Pigem vastupidi. Ehk on dialoogi vaja.