Täna öösel surid kaks mu sõpra. Kolmas, kes suri, oli mu surnud sõbra sõber.
Esimese sõbra surma kohta tuli mulle kahtlane teade. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida mulle öelda taheti. Et kas ta oli tõepoolest surnud või oli seal mingisugune aga. Pärast seda, kui ma teate olin vajalikele inimestele edastanud, läksin veidi paanikasse, sest kahtlesin endiselt selle õigsuses ja vajasin täiendavaid tõendeid. Otsisin internetist. Ei leidnud midagi. Mõtlesin, et kui hommik tuleb, külvan palju segadust, millel ehk ei olegi tõepõhja all. Sain ehk arugi, et kui üles ärkan, pean sellega edasi tegelema. Teade oli ju välja saadetud.
Teise sõbra surm oli justkui teine lugu, samas jätk suremiste jadale. Tekitas tühja tunde, arusaama selle asja mingisugusest rütmilisest kordumisest. Sedapuhku oli mu teadmisse jõudnud ka põhjus. See neiu küttis end surnuks. Või siis veidi igavamalt öeldes, sai vingumürgituse. Aeg oli ilmselt juba hommikune, ma ei jõudnud enam tegevusplaani koostada.
Kolmanda kohta tean lihtsalt, et tema ka suri. Ma isegi ei teadnud, kes ta oli. Ju vist oli üht surijat veel juurde vaja.