Üksikud melanhooliahetked on tihti päris inspireerivad. Näiteks keset ööd oma BMX-rattaga mööda linna kihutades. Tuleb tahtmine leida rahulik koht, et emotsioonid laulu panna. Surnuaed näib olevat hea valik. Sõidangi sinna, tundega, et tee on tuttav, ja minuga ühineb noor kergelt ebakindla väljanägemisega tütarlaps, kes on elukutselt politseinik. Viimane teadmine tekitab alateadliku enesekontrolli, hoian pea püsti, käitun korralikult ega tee kordnikust välja. Oodatud rahuliku paiga asemel on seal aga rongivagunjas erinevate tasanditega second-hand pood ning see neiu osutub hoopis poepidajaks. Hoiak tema suhtes muutub muidugi kohe familiaarsemaks ning ma šoppan koos Jumala, Peetruse (kuigi ta nimi oli Daniel, aga ta on tegelikult Peetrus) ning loomulikult Evaga. Pean siiski jälle tõdema, et meeste asju on kaltsukas vähe.