Mu ajaveebi järgi võiks justkui oletada, nagu põrkuks ma ühest kohast teise. No enamvähem nii ongi. Nüüd olen igatahes Bornholmi saarel, järgmiseks neljaks kuuks. Esimeste päevade järgi võib oletada, et saab vahva olema. Mõnevõrra teistsugune, kui ma ette kujutasin ja väga palju sotsiaalsem kui mu viimased neli kuud (saan siin oma sotsiaalsuslaksu takkajärge).

Kes Bornholmist eriti midagi ei tea, siis lühidalt: kuulub Taani valdusesse (päriselt, mitte nagu Fäärid), looduslikult on aga põhisaartest üsna erinev. Pinnas on kaljune, nagu mujal skandinaavias ja siinne kõrgem punkt on napid viis meetrit üle Taani põhiosa kõrgema punkti. See on siis sadakuuskümmendmidagi meetrit. Lambasaartega päris võrrelda ei saa, aga ega eriti midagi võrrelda ei olegi. Siin on hoopis teine maailm.

Seltskond on siin esmamulje järgi otsustades väga tore. Vähemalt enamjaolt. Inimesed on väga sõbralikud ja avatud. Üldiselt see on sellise multikultuurse seltskonna tendents, ma arvan. Meil on siin gröönlasi, üks islandlane, ameeriklane, taanlasi, päris kohalikke, jaapanlasi, eestlasi on viis. Täna käisime tuulist ilma trotsides kaheksa- kuni kümnepealise seltskonnaga Ekkodalen‘i ümber müttamas. Vaateid jagus imelisi ja üldse oli vahva. Siia siis ka kaart meie teekonnast (pooltestkorras või nii):

(Kunagi hiljem õpin selle ka ära, kuidas kaardile igasuguseid asju lisada. Pilte näiteks. Et kellelgi huvitav vaadata ka oleks.)