Eeter pärast vaikust

Tänasega lülitati Taanis analoogtelesignaal välja, nii et paras aeg eetrit täiendada. See postitus on igati mittedigitv-kompatiibel ja selle lugemiseks ei ole digiboksi vaja.

Paus kirjutamises ei tähenda seda, et Taani inspiratsioonipotentsiaal palju väiksem oleks kui saartel Põhjameres, vaid seda, et kuus nädalat omaette mittemidagitegemist, kus mõtteid ilmselgelt silmist ja kõrvust välja pritsis, on läbi saanud. Talus elamine tähendab seda, et töönädal on seitsmepäevane ja kuigi mind tööga ära ei piinata, on nimekiri tegemist vajavatest asjadest lõputu. Üks kiire sai nüüd siiski vist ümber ja järgmisel nädalal on ehk aega pisut ka ringi vaadata ja imetleda neid poriseid kollakas-oranže puulehti, mis veel nädal aega tagasi puude küljes rippusid ja millest nii imekauneid pilte teha oleks saanud. Ja siis lohutada end sellega, et piisavalt sobivat objektiivi niikuinii ei ole, võtta kaadriotsija silmade eest ära ja hoopis hingata.
Tegelikult on siinne sügis veel üsna kirju. Arvata võib, et oluliselt kirjum kui Eestis. Soojakraadid küündivad veel päeval kümneni ja lumekirmest võib muidugi ainult und näha. Huvitav, kas ma külmun ära, kui ma Eestisse tagasi jõuan?

Lisaks sellele, et vaba aega väga palju ei ole, ei ole siin ka teab mis palju privaatsust, mul on küll oma tuba, aga see on otse põhilise elukeskuse kõrval ja peamiselt vist viisakusest üritan ma suurema osa päevast mingilgi määral sotsiaalne olla ja seega ei lukusta end oma tuppa. Mul õnnestus ka siin omale küll kitarr saada, aga esiteks ei ole see oma seadistamatuses kuigi mängitav, teiseks peaksin ma eelnimetatud põhjustel omale vaiksema nurgakese leidma, kus tinistada ja lõõritada. Ma ei ole tegelikult oma kaks ja pool kuud juba korralikult laulnud. Huvitav, kas siis, kui ma tagasi tulen, üldse midagi enam välja tuleb.

Et keegi rohkem enam valesti aru ei saaks, siis olgugi, et Taanis on 27 miljonit siga (kui ma õigesti mäletan; kui ei mäleta, parandan pärast arvu ära), ei ole sellel talul, kus ma pesitsen, nendega eriti midagi pistmist. Tõsi, kolm siin on, aga hobuste kogumassi kõrval on see arv täiesti olematu väärtusega. Isegi pereema tunnistab, et hobuseid on neil liiga palju – üksteist täismõõdus ja viis poni. Täiesti hobikorras. Arvu vähendada nad ei raatsi ja tegelikult on küll toredad, uudishimulikud ja sõbralikud loomad. Kuigi mul on nende suhtes ikkagi teatav aukartus. Ikkagi minust suuremad.

Üks asi, mida ma siin olles kindlasti õppinud olen, on seltskonnas, kus jutust midagi aru ei saa, sotsiaalne olemine. Kogu aeg loodan, et sõnade arv, mida ma kinni püüan, hakkab kasvama. Siiani ei ole seda eriti täheldanud, olgugi, et pereema väidab, et küll ma jõuluks juba lehti loen. Ainsad sõnad, millest aru saan, sarnanevad rootsikeelsetele vastetele (ka häälduselt, mitte ainult kirjapildilt). Tõenäoliselt on mingit baasi ikkagi alla vaja, et juurde suudaks õppida. Mõtlesin, et kui rohkem aega on, peaks püüdma näiteks iga päev omale ühe ajaleheartikli ära tõlkida.
Seevastu inglise keele sõnavara on vist küll vähemalt mõne sõna võrra täienenud.

Lõppeks olen ma nüüd kohaliku poppmuusika spetsialist. Ma ei saa aru, kas Taanis muusikaga siis tõesti nii kitsad lood on või rakenduvad siin tohutud autoritasud, igatahes raadiojaamadel ei oleks justkui midagi mängida. Pikad päevad 100FM’i seltsis veetes kuulsin ma igat lugu vähemalt kümme korda päevas, nii et isegi taanikeelsed sõnad, millest ma aru ei saa, kippusid pähe kuluma. Aga võibolla ei ole ma lihtsalt raadiomaailmaga kursis ja tegelikult käibki nii.

P.S. Ma pean oma ajaveebi alajaotuse ümber nimetama vist.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *