Tunnistan, et nüüdseks on mul tõsiselt kõrini töö otsimisest. Või õigemini ootamisest, kuivõrd vahel mõnda e-kirja või kõne kalavabrikusse väga aktiivseks otsimiseks ehk ei nimetaks. Kusagilt jäi silma või kõrva, et tavaline tööleidmiseks kuluv aeg on kaks-kolm kuud. Nojah, iga hull ei lähe välismaale teadmata, mis seal ees ootab. Ja veel riiki, mis kõige odavamate killast ei ole.
Kolmapäev on see päev, kus ma otsuse vastu pean võtma, kas kulutada veel toa üürimise peale raha või paigutada end teise kohta. Kuigi reaalselt ei ole mul ühelgi kolmapäeval enam mingit valikut, paneb see siiski mõtlema. Ma olen üsna suluseisus. Ei ole mõtet minna järgmisse kohta, teadmata, kas mind seal midagi ees ootab, millest elada, samas istuda siin ja jälgida, kuidas kaob see, mille eest poest leiba osta (leib on siin suhteliselt kallis) või praamipiletit soetada (mis on teatavas mõttes justkui eelduseks, et ma kuhugi üldse ära saaksin minna, eksole).
Muidugi on ju loogiline, et ei saa olla nii, et mitte kusagilt midagi saada ei ole. Kogu saarestiku peale peab olema mõni hea inimene, kellele korda läheb, kui mul kõht tühi on või kusagil olla ei ole. Nojah, olgugi, et nagu varemgi mainitud, meeldib mulle siinne väike kogukond, mis teeb võimaluste kammimise hoomatavamaks ja konkreetsemaks, töötab mulle vastu see keeruline tööloasüsteem, mis praktiliselt minu võimalused pea ainult kalatehasteni vähendab. Nii et see ei pruugi aidata, et kusagil midagi on.
Nii et ma olen tasapisi uurinud võimalusi ka naaberriikides. Eurese leht ajab silmad kirjuks. Tööpakkumisi on justkui hulgim, aga esiteks on need väga segaselt struktureeritud (näiteks valdkonnavalikus oleks nagu suur osa asju puudu, mis tõenäoliselt millegi alavaldkonna alavaldkonda paigutatud on), teiseks edastavad nad riikide tööturuametite vahendatud pakkumisi, mis tähendab, et umbkeelse välismaalasega arvestatud ei ole. Ehk siis olgugi, et leht on lausa eesti keeles ja selle eesmärk on propageerida tööjõuliikuvust Euroopa riikide vahel, on pakkumised valdavalt suunatud kohalikele või keeleoskajatele.
Iseenesest on hakanud mulle muidu idee kuhugi edasi minna täitsa meeldima. Kõige rohkem sellepärast, et siis saan teha uusi plaane ja ehk mitte nii pikaajaliselt. Või noh, tegelikult tekitab vastuolulisi tundeid. Minu idee oli tulla siia kaunisse perifeeriasse ja elada sisse pisikesse kultuuri ning seda enam, et siin on ju päris mõnus, ei täida siit lahkumine just päris hästi eesmärki. Aga asjad ongi palju muutunud ja ma ei ole enam see mineja, üksiku ränduri staatust ihkav, kes ma olin siis, kui otsus minna tehtud sai. Sellest on omamoodi kahju, aga on teisi asju, mille üle ma olen palju rohkem õnnelik, nii et eks ma pean mingi tasakaalu leidma. Lihtsalt seda fanaatilist vaimustust ei ole enam sellisel määral, mis võiks väljenduda siin just üksolemises ümbritsevaga, kuna ma olen mõttes liiga palju Eestis. Ma arvan, et kui ma lähen, siis tahan ma siia kunagi tagasi tulla. Üksolemisena.
Aga igatahes kui töö osas nii edasi läheb, siis võib varsti hakata mulle toidupakikesi saatma või siis hunnik puulaudu ja naelu, et ma omale mägede vahele peidiku saaksin kokku klopsida.