Kui end pisikese aknaga steriilsesse tuppa lukustada ja ära unustada, mis ümberringi on, võib päris kurb hakata. Internet toob kõik sotsiaalse üsna lähedale, samas tead, et kõik on tegelikult kaugel. Tuleb välja, et ma ikkagi olen sotsiaalne inimene. Seevastu, tasub vaid uksest välja astuda, kui kõik on teisiti. Kogu maailm ümberringi on peopesal ja meenutab sulle, miks sa tegelikult siia tulid. Just täpselt sellises paigas tekkibki tunne, et õhku ja ruumi on just nii palju, kui vaja. Rääkimata siis inimestest, kes on head, ja naeratustest, mis vist iial näost ei kao. Idüll missugune.
Samas kui valitsev ilus ilm on tõesti nii erakordne, kui kohalikud väidavad, siis võib kõik selle normaliseerumisel veel muutuda. Kujutan ette, et vihmane ja jahe talv võib päris nukker olla. Ma loodan, et selleks ajaks olen ma kolinud kohta, kus on aknast mingisugune vaade ja neli seina ei ole täpselt sama värvi nagu lagi ja põrand, nii et nad sassi kipuvad minema. Sest ma juba kujutan ette, kuidas peagi enam nina meeleldi välja ei kipu pistma.
Teine ja olulisem asi, mida ma loodan, on see, et ma leian omale töö. Kalavabrikul ei olnud mulle hetkel midagi pakkuda. Ütlesid, et kohalikudki küsivad viimasel ajal päris palju tööd, samas kutsusid mind järgmisel nädalal tagasi tulema ja uuesti uurima. Eks ma pean aktiivne olema. Tehases tuleb ja läheb inimesi pidevalt, nii et ma usun, et tegelikult on vaid aja küsimus, millal mul proovida lastakse, aga päris mitut kuud ma puhtalt rahaliselt oodata ei jaksaks.
Elamine on siin roppkallis, hinnad on kaks kuni palju kordi kõrgemad kui Eestis. Hea oli, et ma omale toa mõistliku raha eest sain. Kaks nädalat olen nüüd siin. Esialgu sean endale selle ka tärminiks, mille jooksul midagi leidma peaksin, mis sisse toob. Vastasel juhul ma ei tea, mida ma teen. Tagasi Eestisse ei tahaks tulla, puhtalt juba iseenda pärast, kuna see oli paras kius mu mugavusele, et ma äraminemise üldse ette võtsin. Ja see oli ka eesmärk. Eks ma olen siin natuke mujalt ka tööasja uurinud ja uurin veel. Aga enamike asutuste puhul on sinna tööle saamiseks vaja taotleda tööluba, mis käib läbi Taani ja võtab kaks kuni palju kuid aega. Kui kohalikud selle asjaga tegeleksid, läheks kindlasti kiiremini, sest inimesed on siin nii head.
Kui tööga asju veidi selgemaks saaks, oleks mul kõiges palju rahulikum olla. Praegu teeb natuke murelikuks.
Matkanud olen siiamaani vähem, kui arvata võiks, päris mäkke ronida ei olegi jõudnud. Kuigi ilm on ilus, hirmutavad mind natuke need matkarajad, kivirahnud pidid siin olema väga varisemisohtlikud ja paljudesse kohtadesse ei tasu üldse üksi minna. Hetkel ei ole mul kedagi kaasa võtta. Ma lähen uurin kohalikust turismiinfost järgi, kuidas nende mägiradadega täpselt on. Muidu pöörab ilm sügisesse ja ma enam ei jõuagi.
Teisipäeval võtsime rootsi tüdruku Klaraga ette retke Saksun’isse ja Tjørnuvík’i. Kui sinnamaani olid lambasaared mu kõrgetele ootustele üsna hästi vastanud, siis nüüd said need mitmekordselt ületatud. Saksunisse olekski võinud jääda. Klara lubas sinna surema tulla. Mina tahtsin taeva ja maaga ühte hingata.
Tjørnuvík oli täiesti omamoodi (muide, nagu hääldavad seda “tšötnuvik”; fääri keeles on üldse kummalised hääldusreeglid). Nagu maailma lõpp. Paar sammu sealt edasi oligi maailma lõpp. Ehk siis teine pisike-pisike küla, kuhu saadeti kaasata jäänud mehed ja naised ja kust enam edasi kuhugi minna ei saa. Viimane ei ole muidugi siinkandis mingi ime, suurem osa teid on tupikud. Aga Tjørnuvík oli idüll ise. Täpselt selline koht, kuhu võiks kõige kurja eest, mida Fääridel niikuinii ei ole, ära pageda, kõrgete ja järskude mäenõlvade kaitsvasse sülle. Ja seal on vaade avaookeanile, “hiiglase” ja “nõiaga” taustal.
Kõige tipuks (või ajaliselt siis aluseks) õnnestus esmaspäeva hilisõhtul näha sellist tähistaevast, millesugust mina kunagi näinud ei olnud. Kõik on tõenäoliselt kogenud seda, et mida kauem öösel selgesse taevasse vaatad, seda rohkem hakkad tähti nägema. Lambasaared helendavad võrreldes muu maailmaga aga nii vähe, et selle pildi, mille Eestis saad kümne minutiga, näed siin kohe pilgu taevasse pöörates. Selge tähistaevas iseenesest on aga ka siin väga haruldane nähtus, Eleonora ütles, et selle aja, kui nemad siin elanud on (alates veebruarist), ei ole nad midagi sellist näinud. Kassiopeia kaksisveed ma siiski ära ei eristanud, kuna tähti oli liiga palju, seda peab Elen mulle uuesti näitama.
Mõistagi püüdsin kogu seda ilu ka pildile jäädvustada ning loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Kõike ei olegi vaja pildile saada, ilmselgelt. Mõnda asja peab lihtsalt ise nägema. Siin näeb asju, mida mujal olemas ei ole.
Ja öine Vestmanna on tegelikult mäe pealt vaadates imeilus. Kuna tee siia tuleb kõrgelt mäe pealt alla, siis on hästi tore jälgida pimeduses mööda kõrgusi liikuvaid tulevihke. Pimedas, kui tegelikult ei näe, millised massiivsed maastikuvormid ümberringi on, tuletavad tuled seda vahepeal meelde. Aga pildi peale ikkagi kõike ei saa.
