Nüüd siis saab Lambasaartele tagasi vaid ujudes. Istun Norrörna pardal baaris, taustaks kaks poissi kitarrisülti mängimas. Noh, äraleierdatud lugusid mängivad küll, aga päris hästi.
Siin ma siis veedan poolteist päeva tuules ja tormis. Siiani midagi ennenägematut olnud ei ole, parv õõtsub tasakesi ja õlleklaasid ei klirise. Väljas on külmaks küll läinud, kui ma enne vööris imeilusat kuukuma ookeanil vaatamas käisin, oli tükk tegu, et jäitunud tekil mitte pikali lennata. Aga vaade oli isegi juppi aega lõdisemist väärt.

Sellised Lambasaared siis maha jäävadki. Tegelikult on ikka päris kahju. Aga eks kõik asjad on ikka tagantjärge ilusamad. Kui kohalikku rütmi sisse saad ja see mingis mõttes rutiiniks muutub, ei saagi aru, mis tegelikult ümber on. Seda enam, et minu jaoks oli see kohalik rütm üsna ebakindel ja täis teadmatust, kui kaua ma seda kõike hingata saan. Ma olen kindel, et ma ei võtnud saartest pooltki seda, mida oleksin võinud, samas ei kahetse ma mitte kuidagi, et nii läks. Ma kulgesin omas tempos ja lasin ümbritseval end saata. Ja ma lähen veel tagasi. Hingama. Mägede ja tühjusega ühes taktis.

Aga praegu siis Taani. Kui ma laupäeval sellest õõtsumisest pääsen, õõtsun insertsist edasi päeva jagu Esbjergis, kuhu laev randub. Seejärel sihtkohta Blistrupi. Näis, mis seal saama hakkab. Vähemalt tasuta toit ja elamine on mulle mingisuguse töötegemise eest kindlustatud. Aga eks ma ikka püüan leida midagi, mille eest makstakse ka. Omadega nulli jõudmise plaani olen muidugi ammu maha matnud, aga võiks vähemalt jõuluks koju saamise jagu raha koguda. Pikemalt praegu plaane ei tee, aga seiklused sellega kindlasti ei lõppe. Kuhu tee edasi viib, teab vaid aeg. Kui temagi.

Siin praamil on isegi mobiililevi ja internetiühendus, aga viimane maksab, nagu arvata võibki, hingehinda. Tasuta peaks saama sauna, basseini ja fitnessklubi kasutada. Homme uurin järgi, kõlab igatahes ahvatlevalt. Kajut, kus mu magamislavats asub, on oma kuue koha kohta selgelt imepisike, aga õnneks oleme me seal üsna omaette hoidva kajutikaaslasega kahekesi. Nii et ehk ei hinga isegi kogu õhku ära. Õlle hind tax-free’s on märkimisväärselt madalam kui Fääri poodides, pigem läheneb isegi kodumaistele hindadele (kuigi see võib ka ainult nii tunduda), igatahes isu ajas peale küll.

P.S. Pange tähele, mul on veel seiklused lõunasaarel kajastamata. Ma loodan siiralt, et nendega ei lähe samamoodi nagu jaanipäeva või juulikuise matkaga.

P.S.2 Huvitav, kuskohas me parasjagu oleme? Hiljem teen ühe öise jalutuskäigu tekil ja vaatan, mida navigator näitab.

Tunnistan, et nüüdseks on mul tõsiselt kõrini töö otsimisest. Või õigemini ootamisest, kuivõrd vahel mõnda e-kirja või kõne kalavabrikusse väga aktiivseks otsimiseks ehk ei nimetaks. Kusagilt jäi silma või kõrva, et tavaline tööleidmiseks kuluv aeg on kaks-kolm kuud. Nojah, iga hull ei lähe välismaale teadmata, mis seal ees ootab. Ja veel riiki, mis kõige odavamate killast ei ole.

Kolmapäev on see päev, kus ma otsuse vastu pean võtma, kas kulutada veel toa üürimise peale raha või paigutada end teise kohta. Kuigi reaalselt ei ole mul ühelgi kolmapäeval enam mingit valikut, paneb see siiski mõtlema. Ma olen üsna suluseisus. Ei ole mõtet minna järgmisse kohta, teadmata, kas mind seal midagi ees ootab, millest elada, samas istuda siin ja jälgida, kuidas kaob see, mille eest poest leiba osta (leib on siin suhteliselt kallis) või praamipiletit soetada (mis on teatavas mõttes justkui eelduseks, et ma kuhugi üldse ära saaksin minna, eksole).

Muidugi on ju loogiline, et ei saa olla nii, et mitte kusagilt midagi saada ei ole. Kogu saarestiku peale peab olema mõni hea inimene, kellele korda läheb, kui mul kõht tühi on või kusagil olla ei ole. Nojah, olgugi, et nagu varemgi mainitud, meeldib mulle siinne väike kogukond, mis teeb võimaluste kammimise hoomatavamaks ja konkreetsemaks, töötab mulle vastu see keeruline tööloasüsteem, mis praktiliselt minu võimalused pea ainult kalatehasteni vähendab. Nii et see ei pruugi aidata, et kusagil midagi on.

Nii et ma olen tasapisi uurinud võimalusi ka naaberriikides. Eurese leht ajab silmad kirjuks. Tööpakkumisi on justkui hulgim, aga esiteks on need väga segaselt struktureeritud (näiteks valdkonnavalikus oleks nagu suur osa asju puudu, mis tõenäoliselt millegi alavaldkonna alavaldkonda paigutatud on), teiseks edastavad nad riikide tööturuametite vahendatud pakkumisi, mis tähendab, et umbkeelse välismaalasega arvestatud ei ole. Ehk siis olgugi, et leht on lausa eesti keeles ja selle eesmärk on propageerida tööjõuliikuvust Euroopa riikide vahel, on pakkumised valdavalt suunatud kohalikele või keeleoskajatele.

Iseenesest on hakanud mulle muidu idee kuhugi edasi minna täitsa meeldima. Kõige rohkem sellepärast, et siis saan teha uusi plaane ja ehk mitte nii pikaajaliselt. Või noh, tegelikult tekitab vastuolulisi tundeid. Minu idee oli tulla siia kaunisse perifeeriasse ja elada sisse pisikesse kultuuri ning seda enam, et siin on ju päris mõnus, ei täida siit lahkumine just päris hästi eesmärki. Aga asjad ongi palju muutunud ja ma ei ole enam see mineja, üksiku ränduri staatust ihkav, kes ma olin siis, kui otsus minna tehtud sai. Sellest on omamoodi kahju, aga on teisi asju, mille üle ma olen palju rohkem õnnelik, nii et eks ma pean mingi tasakaalu leidma. Lihtsalt seda fanaatilist vaimustust ei ole enam sellisel määral, mis võiks väljenduda siin just üksolemises ümbritsevaga, kuna ma olen mõttes liiga palju Eestis. Ma arvan, et kui ma lähen, siis tahan ma siia kunagi tagasi tulla. Üksolemisena.

Aga igatahes kui töö osas nii edasi läheb, siis võib varsti hakata mulle toidupakikesi saatma või siis hunnik puulaudu ja naelu, et ma omale mägede vahele peidiku saaksin kokku klopsida.

Ei-ei. Et te valesti aru ei saaks, maailm ei ole veel tagurpidi pööratud, see oli ainult korraks. Kõigil ju juhtub, eksole. Ma olen endiselt see antisotsiaalne introvert, kellel silmad paistes ja punased peas on ning kes oma nina uksest välja ei julge pista, kartes, et see ukse vahele jääb.

Tegelikult on kõik korras, ainult, et tööd ei ole. Üleeile käisin Tórshavnis ja tegin märkimisväärseid püüdlusi midagi saada. Käisin läbi päris mitu asutust, sain mõned e-postiaadressid ja naeratasin inimestele. Lõpuks astusin eelnimetatud eesmärgil sisse kohalikku plaadipoodi, millest varem vaid mööda olin käinud. Olgugi, et ka seal ei olnud tööväljavaated märkimisväärsed, jäin ma sinna paariks tunniks pidama.
Eestis naljalt sellist plaadipoodi ei leia, mille keskel on laud, mille taga muusikud vahel kokku saavad, ning akent mööda kulgeval letil on lisaks plaadihoidjatele ka kohvikann, millest omale muusika kuulamise kõrvale sooja jooki saab valada. Ma arvan, et siinkohal ei pea ma mainimagi sõbralikku ja kodust seltskonda ühe toreda tädi, tema tütarde ning aegajalt sisse astuvate kohalike muusikute või linnakodanike kujul. Ja klaver! Too on küll üsna pisike, kuid väga mõnusalt maheda kõlaga. Lisaks olla veel palju reisinud pill.

Lisaks toimuvad seal iga reede pärastlõunal kontserdid. Täna oli Rasmus Rasmusseni plaadiesitlus. Lisaks kohvile-teele sai ka imehead torti, mida ma süüdimatult pidevalt salamisi juurde käisin võtmas, ja pood oli rahvast pilgeni täis. Mitte, et ma end omavahel suhtlevate fäärlaste seas väga seltskondlikult tunneksin, aga jällegi istusin ma seal poenurgas paar tundi, vahel harva mõne inimesega paar sõna vahetades. Lõpuks panid nad poe kinni, mina kohmasin sõbralikult “see you” ja kulgesin kodu poole.

Kui ma aga kaks päeva varem sealt tulema tulin ja sammud üle mäe Kirkjubøur’i poole seadsin, ümises mu suu täiesti minu tahtest olemata erinevaid meloodiaid ja ma olin peaaegu valmis lambasaartest oma esikalbumi komponeerima. Üllas meeleolu tipnes sellega, et ma õndsas tühjuses peaaegu täiel häälel erinevaid tuntumaid ja tundmatumaid laule laulsin, hoides end vaid lammaste hingerahule mõeldes pisut tagasi. Saatmas, loomulikult, nagu siinkandis ikka kombeks, kaunid loodusvaated. Sihtkohta jõudes olid küll oodatud objektid pisut eemal allpool ja mulle vaatas vastu hoopis tara, aga kuna too küla mu top-kolme ligi ei tikkunud, siis jäin rahule sellegagi.

See kõik ei ole muidugi märkimisväärselt kaasa aidanud mu tööotsingule, mis visalt kipub minema. See koht ei ole maailmatrendides mingi erand, olgugi, et töötusprotsendid vähem hirmutavad on. Oleneb ju, kelle jaoks. Praegu on number siin tõusnud tavapärase pooleteise-kahe pealt kolme ja pooleni (kui ma ei eksi). Kordades on see ju päris suur tõus, olgugi, et number on Euroopas vist endiselt madalaim. Lohutan end uskumisega, et kalatehastes sõltub rohkem sisse tuleva kala hulgast ja fakt on, et vähemalt Vestmannas ei ole viimased nädalad see just suur olnud. Aga kõlakad liiguvad, et nüüd püütakse jälle seda kala, mida siinses vabrikus töödeldakse. Loodan, et tuleb minu jaoks positiivseid muutusi.
Vastasel juhul lähen Taani. Lasin juba igaks juhuks sealse tööolu osas maad kuulata.

Post scriptum: ma avastasin, et mulle on hakanud meeldima kivide pildistamine. Näiteks:

Äkki on see sellepärast, et neid on siin palju ja nad lihtsalt jäävad pildile? Hmm. Ei usu.

Tänase sissekande soundtrack: ComposMentis – Sada miili vaikust
Ainult, et siin ei ole rebasejälgi. Paneks siia loo ka, aga mul puuduvad paraku autoriõigused.

Mis pealkirja puutub, siis saab kokku võtta nõndaviisi: raske, kui poes käid. Niipea, kui avastad, et iga päev ei pea poes käima ja makarone süüa on tegelikult pea odavam, kui Eestis päevast päeva Salvesti purgipilaffi pannil soojendada, siis taipad, et mõnda aega ei olegi võimatu. Kuigi peab tunnistama, et minu usk siinse kalatööstuse kaadriliikuvusse on kahanenud olematuseni. Ma arvan, et olles nüüdseks kohalikus tehases käinud viis korda, on mõte sinna tagasi minna võrdlemisi kaduva väärtusega. Homme sean niisiis sammud pealinna kalatehase poole. (:
Saatsin ka mõned kirjad muudesse astutustesse, aga vastuseid ei ole kusagilt saanud. Mujal tööleidmise juures on ka see konks, et tuleb taotleda seda tööluba, millest ma juba kirjutasin. Ühesõnaga, I need a plan C. (Plaan A oli nii hea, et ma jätsin plaan B vahele.)

Senikaua toimub aga kulgemine. Vahel ajas, vahel ruumis. Oleneb, kus ma parasjagu olen. On laisemaid päevi, mil ma olen õnnelik, et kulutasin täiendavad 200 krooni üüriraha puhtalt internetiühenduse olemasolu nimel, ja on neid, kus ma peaaegu hakkan aru saama, milline potentsiaal mu ümber on. Eile panin pleieri mängima ja võtsin ette retke Hvalvík’i suunas. Niipea, kui ma olin üle saanud kerge uduvihmasabina ja suurepärase õige-teeotsa-mitteleidmise-oskuse frustreerivast mõjust, liikusin inertsist keset mäeahelikuorgu, vabanenuna igasugustest liigsetes mõtetest ja ajast. Ajataju on siinmail, muide, kärme kaduma.
Igatahes, umbes kahe tunni möödudes otsustas mu pleieri patarei ameti maha panna. Vabastasin siis end kõrvaklappidest ja tajusin täielikku vaikust. Mitte sellist täielikku vaikust, mis väikelinnas keset kõige pimedamat ööd valitseb, vaid päris vaikust. Seisin, hingasin viis sõõmu õhku ja kuulasin. Isegi lambad ei teinud häält. Ju vist kuulasid ka. Oli ka, mida kuulata.
Ja lisaks helilisele vaikusele oli ka visuaalne vaikus ümberringi.

Siinsed matkarajad ei ole loodud turismiatraktsioonideks. Need on teed, mida mööda omal ajal ühest külast teise liiguti. Sissetrambitud rada on vaevuaimatav ja tihti täiesti kaduv (ülal pildil kulgeb üsna elektriliini alt, näed, jah?), aga seda tähistavad kivihunnikud. Need on üksteisest teinekord üsna kaugel, nii et ühe juurest pilk teist hoomata ei taha, aga ausaltöeldes ei ole siin ära eksida kuigi lihtne. Reeglina liiguti külade vahet mööda orge ja maastikumood on siin kaugele näha. Kui suund selge, siis ainult mine ja peagi vihjab sulle järjekordne kivihunnik, et näe, oledki õigel teel.
Muide, kaart, mida ma kasutasin, oli lennujaamast tasuta saadud 1:200000 mõõtkavas lahtivolditav saarteplaan. Üsna piisav igapäevaseks navigeerimiseks, ükskõik, millisel viisil. Põhikohaga resideerub ta mu praeguses elamises metalltahvlil magnetitega kinnitatuna.

Kui ma peaaegu Hvalvík’ini olin jõudnud ning sealt edasi (või tagasi) Kvívík’isse läinud, plaaniga kolmnurk kokku saada sealt Vestmannasse tagasi astudes, oli siinsel niiskel-rabasel rohumaal astumine mind üsna ära väsitanud. Sellegipoolest ronisin alla Kvívík’isse, sest küla kõrgemalt olin korduvalt näinud ning see oli ilus, majade vahele ei olnud aga kunagi läinud. Sealsetele elanikele avaneb vaade lisaks taamal udus paistvatele Koltur’i ja Hestur’i saartele ka avaookeanile ning üleüldse paikneb küla mäetaskus justkui turvalises hällis. Käinud-näinud, võtsin ette väsitava teekonna üles tagasi, mishulgas sai kavalalt serpentiine tõusude võtmisega lõigatud (kui ma kellegi eravaldusel trampisin, palun vabandust, aga ma tõesti ei viitsinud). Kuigi üles jõudes oli mu dilemmas mätasrada-maantee pigem esimene peale jäänud, siis lõpuks sai siiski valitud maanteed mööda kõmpimine, põhiliselt kuna kivihunnikud ei andnud end näole. Ja olgugi, et ma olin otsustanud võiduka lõpuni kõndida, juhtusid minust mööda sõitma mu sõbrad sakslased ja päästsid mind täiendavast viiest kilomeetrist jalavaevast. Mis oli kokkuvõttes ikkagi hea.

Lõpetuseks kummutan ma mõnel inimesel esineva petliku arusaama, et siin tegelikult lambaid ei ole:

On, ja kui graatsilised veel! Ja see, et nad pissivad, enne kui jooksu pistavad, kui neile liiga lähedale minna, ei ole müüt. Ise nägin! Ja tegelikult ju loogiline ka, nõnda on palju kergem joosta.

Kui end pisikese aknaga steriilsesse tuppa lukustada ja ära unustada, mis ümberringi on, võib päris kurb hakata. Internet toob kõik sotsiaalse üsna lähedale, samas tead, et kõik on tegelikult kaugel. Tuleb välja, et ma ikkagi olen sotsiaalne inimene. Seevastu, tasub vaid uksest välja astuda, kui kõik on teisiti. Kogu maailm ümberringi on peopesal ja meenutab sulle, miks sa tegelikult siia tulid. Just täpselt sellises paigas tekkibki tunne, et õhku ja ruumi on just nii palju, kui vaja. Rääkimata siis inimestest, kes on head, ja naeratustest, mis vist iial näost ei kao. Idüll missugune.
Samas kui valitsev ilus ilm on tõesti nii erakordne, kui kohalikud väidavad, siis võib kõik selle normaliseerumisel veel muutuda. Kujutan ette, et vihmane ja jahe talv võib päris nukker olla. Ma loodan, et selleks ajaks olen ma kolinud kohta, kus on aknast mingisugune vaade ja neli seina ei ole täpselt sama värvi nagu lagi ja põrand, nii et nad sassi kipuvad minema. Sest ma juba kujutan ette, kuidas peagi enam nina meeleldi välja ei kipu pistma.

Teine ja olulisem asi, mida ma loodan, on see, et ma leian omale töö. Kalavabrikul ei olnud mulle hetkel midagi pakkuda. Ütlesid, et kohalikudki küsivad viimasel ajal päris palju tööd, samas kutsusid mind järgmisel nädalal tagasi tulema ja uuesti uurima. Eks ma pean aktiivne olema. Tehases tuleb ja läheb inimesi pidevalt, nii et ma usun, et tegelikult on vaid aja küsimus, millal mul proovida lastakse, aga päris mitut kuud ma puhtalt rahaliselt oodata ei jaksaks.

Elamine on siin roppkallis, hinnad on kaks kuni palju kordi kõrgemad kui Eestis. Hea oli, et ma omale toa mõistliku raha eest sain. Kaks nädalat olen nüüd siin. Esialgu sean endale selle ka tärminiks, mille jooksul midagi leidma peaksin, mis sisse toob. Vastasel juhul ma ei tea, mida ma teen. Tagasi Eestisse ei tahaks tulla, puhtalt juba iseenda pärast, kuna see oli paras kius mu mugavusele, et ma äraminemise üldse ette võtsin. Ja see oli ka eesmärk. Eks ma olen siin natuke mujalt ka tööasja uurinud ja uurin veel. Aga enamike asutuste puhul on sinna tööle saamiseks vaja taotleda tööluba, mis käib läbi Taani ja võtab kaks kuni palju kuid aega. Kui kohalikud selle asjaga tegeleksid, läheks kindlasti kiiremini, sest inimesed on siin nii head.
Kui tööga asju veidi selgemaks saaks, oleks mul kõiges palju rahulikum olla. Praegu teeb natuke murelikuks.

Matkanud olen siiamaani vähem, kui arvata võiks, päris mäkke ronida ei olegi jõudnud. Kuigi ilm on ilus, hirmutavad mind natuke need matkarajad, kivirahnud pidid siin olema väga varisemisohtlikud ja paljudesse kohtadesse ei tasu üldse üksi minna. Hetkel ei ole mul kedagi kaasa võtta. Ma lähen uurin kohalikust turismiinfost järgi, kuidas nende mägiradadega täpselt on. Muidu pöörab ilm sügisesse ja ma enam ei jõuagi.

Teisipäeval võtsime rootsi tüdruku Klaraga ette retke Saksun’isse ja Tjørnuvík’i. Kui sinnamaani olid lambasaared mu kõrgetele ootustele üsna hästi vastanud, siis nüüd said need mitmekordselt ületatud. Saksunisse olekski võinud jääda. Klara lubas sinna surema tulla. Mina tahtsin taeva ja maaga ühte hingata.

Tjørnuvík oli täiesti omamoodi (muide, nagu hääldavad seda “tšötnuvik”; fääri keeles on üldse kummalised hääldusreeglid). Nagu maailma lõpp. Paar sammu sealt edasi oligi maailma lõpp. Ehk siis teine pisike-pisike küla, kuhu saadeti kaasata jäänud mehed ja naised ja kust enam edasi kuhugi minna ei saa. Viimane ei ole muidugi siinkandis mingi ime, suurem osa teid on tupikud. Aga Tjørnuvík oli idüll ise. Täpselt selline koht, kuhu võiks kõige kurja eest, mida Fääridel niikuinii ei ole, ära pageda, kõrgete ja järskude mäenõlvade kaitsvasse sülle. Ja seal on vaade avaookeanile, “hiiglase” ja “nõiaga” taustal.

Kõige tipuks (või ajaliselt siis aluseks) õnnestus esmaspäeva hilisõhtul näha sellist tähistaevast, millesugust mina kunagi näinud ei olnud. Kõik on tõenäoliselt kogenud seda, et mida kauem öösel selgesse taevasse vaatad, seda rohkem hakkad tähti nägema. Lambasaared helendavad võrreldes muu maailmaga aga nii vähe, et selle pildi, mille Eestis saad kümne minutiga, näed siin kohe pilgu taevasse pöörates. Selge tähistaevas iseenesest on aga ka siin väga haruldane nähtus, Eleonora ütles, et selle aja, kui nemad siin elanud on (alates veebruarist), ei ole nad midagi sellist näinud. Kassiopeia kaksisveed ma siiski ära ei eristanud, kuna tähti oli liiga palju, seda peab Elen mulle uuesti näitama.
Mõistagi püüdsin kogu seda ilu ka pildile jäädvustada ning loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Kõike ei olegi vaja pildile saada, ilmselgelt. Mõnda asja peab lihtsalt ise nägema. Siin näeb asju, mida mujal olemas ei ole.

Ja öine Vestmanna on tegelikult mäe pealt vaadates imeilus. Kuna tee siia tuleb kõrgelt mäe pealt alla, siis on hästi tore jälgida pimeduses mööda kõrgusi liikuvaid tulevihke. Pimedas, kui tegelikult ei näe, millised massiivsed maastikuvormid ümberringi on, tuletavad tuled seda vahepeal meelde. Aga pildi peale ikkagi kõike ei saa.

I made a separate category for entries in English, you can find them here: click