Tänase sissekande soundtrack: ComposMentis – Sada miili vaikust
Ainult, et siin ei ole rebasejälgi. Paneks siia loo ka, aga mul puuduvad paraku autoriõigused.

Mis pealkirja puutub, siis saab kokku võtta nõndaviisi: raske, kui poes käid. Niipea, kui avastad, et iga päev ei pea poes käima ja makarone süüa on tegelikult pea odavam, kui Eestis päevast päeva Salvesti purgipilaffi pannil soojendada, siis taipad, et mõnda aega ei olegi võimatu. Kuigi peab tunnistama, et minu usk siinse kalatööstuse kaadriliikuvusse on kahanenud olematuseni. Ma arvan, et olles nüüdseks kohalikus tehases käinud viis korda, on mõte sinna tagasi minna võrdlemisi kaduva väärtusega. Homme sean niisiis sammud pealinna kalatehase poole. (:
Saatsin ka mõned kirjad muudesse astutustesse, aga vastuseid ei ole kusagilt saanud. Mujal tööleidmise juures on ka see konks, et tuleb taotleda seda tööluba, millest ma juba kirjutasin. Ühesõnaga, I need a plan C. (Plaan A oli nii hea, et ma jätsin plaan B vahele.)

Senikaua toimub aga kulgemine. Vahel ajas, vahel ruumis. Oleneb, kus ma parasjagu olen. On laisemaid päevi, mil ma olen õnnelik, et kulutasin täiendavad 200 krooni üüriraha puhtalt internetiühenduse olemasolu nimel, ja on neid, kus ma peaaegu hakkan aru saama, milline potentsiaal mu ümber on. Eile panin pleieri mängima ja võtsin ette retke Hvalvík’i suunas. Niipea, kui ma olin üle saanud kerge uduvihmasabina ja suurepärase õige-teeotsa-mitteleidmise-oskuse frustreerivast mõjust, liikusin inertsist keset mäeahelikuorgu, vabanenuna igasugustest liigsetes mõtetest ja ajast. Ajataju on siinmail, muide, kärme kaduma.
Igatahes, umbes kahe tunni möödudes otsustas mu pleieri patarei ameti maha panna. Vabastasin siis end kõrvaklappidest ja tajusin täielikku vaikust. Mitte sellist täielikku vaikust, mis väikelinnas keset kõige pimedamat ööd valitseb, vaid päris vaikust. Seisin, hingasin viis sõõmu õhku ja kuulasin. Isegi lambad ei teinud häält. Ju vist kuulasid ka. Oli ka, mida kuulata.
Ja lisaks helilisele vaikusele oli ka visuaalne vaikus ümberringi.

Siinsed matkarajad ei ole loodud turismiatraktsioonideks. Need on teed, mida mööda omal ajal ühest külast teise liiguti. Sissetrambitud rada on vaevuaimatav ja tihti täiesti kaduv (ülal pildil kulgeb üsna elektriliini alt, näed, jah?), aga seda tähistavad kivihunnikud. Need on üksteisest teinekord üsna kaugel, nii et ühe juurest pilk teist hoomata ei taha, aga ausaltöeldes ei ole siin ära eksida kuigi lihtne. Reeglina liiguti külade vahet mööda orge ja maastikumood on siin kaugele näha. Kui suund selge, siis ainult mine ja peagi vihjab sulle järjekordne kivihunnik, et näe, oledki õigel teel.
Muide, kaart, mida ma kasutasin, oli lennujaamast tasuta saadud 1:200000 mõõtkavas lahtivolditav saarteplaan. Üsna piisav igapäevaseks navigeerimiseks, ükskõik, millisel viisil. Põhikohaga resideerub ta mu praeguses elamises metalltahvlil magnetitega kinnitatuna.

Kui ma peaaegu Hvalvík’ini olin jõudnud ning sealt edasi (või tagasi) Kvívík’isse läinud, plaaniga kolmnurk kokku saada sealt Vestmannasse tagasi astudes, oli siinsel niiskel-rabasel rohumaal astumine mind üsna ära väsitanud. Sellegipoolest ronisin alla Kvívík’isse, sest küla kõrgemalt olin korduvalt näinud ning see oli ilus, majade vahele ei olnud aga kunagi läinud. Sealsetele elanikele avaneb vaade lisaks taamal udus paistvatele Koltur’i ja Hestur’i saartele ka avaookeanile ning üleüldse paikneb küla mäetaskus justkui turvalises hällis. Käinud-näinud, võtsin ette väsitava teekonna üles tagasi, mishulgas sai kavalalt serpentiine tõusude võtmisega lõigatud (kui ma kellegi eravaldusel trampisin, palun vabandust, aga ma tõesti ei viitsinud). Kuigi üles jõudes oli mu dilemmas mätasrada-maantee pigem esimene peale jäänud, siis lõpuks sai siiski valitud maanteed mööda kõmpimine, põhiliselt kuna kivihunnikud ei andnud end näole. Ja olgugi, et ma olin otsustanud võiduka lõpuni kõndida, juhtusid minust mööda sõitma mu sõbrad sakslased ja päästsid mind täiendavast viiest kilomeetrist jalavaevast. Mis oli kokkuvõttes ikkagi hea.

Lõpetuseks kummutan ma mõnel inimesel esineva petliku arusaama, et siin tegelikult lambaid ei ole:

On, ja kui graatsilised veel! Ja see, et nad pissivad, enne kui jooksu pistavad, kui neile liiga lähedale minna, ei ole müüt. Ise nägin! Ja tegelikult ju loogiline ka, nõnda on palju kergem joosta.