Tere hommikust! Sündinud on uus spordiala või siis lihtsalt liikumisviis. Tõsi küll, ma ei ütle, et ma kõik autoriõigused omaks nimetan, sest Kafka kasutas seda nippi tegelikult enne, aga samas olen ma kindel, et päris nii Kafka seda ikkagi ei mõelnud.

Juhul kui lähed kottpimedas kuhugi katusele (ühe variandina füüsikahoone, teisena selle kõrval kõrguv alternatiivtorn) pidu pidama, on ütlemata praktiline valida kohalejõudmisviisiks tulipunane “ämber”, mis pisut kitsast prügikonteinerit meenutab. Hoolükkamismeetodite teoorias ei ole ma hetkel eriti tugev, aga praktikas on asi sama lihtne kui lendamine, nii et esimene plusspunkt liikumisviisile on kiire kohalejõudmine. Lisaks saab “ämbrisse” panna kõik asjad alates õhtusest õllest lõpetades magamiskotiga, millesse sobival hetkel pugeda. Kui katusel olles peaks vihmasadu proovima peotuju rikkuda, lükkad “ämbri” külili, poed jalgupidi magamiskotti ja peadpidi “ämbrisse”.

On ainult aja küsimus, mil kesklinna rattaparklatesse jõuavad jalgrataste kõrvale ka tulipunased “ämbrid”. Nad saavad olema lukustatava kaanega, et sisse turvaline oma kola jätta oleks. Neil on aas kinnitamaks neid rattaluku abil toru külge. Tõenäoliselt võib küll esialgu ette tulla veidi sedalaadi probleeme, et mundrimehed “ämbri” tekkimist kesklinna pigem vandalismina näevad ja seda teisaldada püüavad, aga kindlasti saab kõik ajapikku selgeks.

“Ämbris” balanseerimine võib esialgu olla probleemiks, aga harjutamisega õpib mitte kukkuma kippuma.

Huvitav, kas antud kafkalikkus on kuidagi seotud tolle viimase ajuhorrori kafkalikkusega?

P.S. Liskas oli Mari läinud koos emaga Gröönimaale, mina aga ei suutnud hästi valida kumma torni seltskonnaga liituda, kuna üks oli enne, teisel olid omad eelised mõne huvipakkuva indiviidi näol.