Ma nägin palju igasuguseid unenägusid, kuna tööinimese režiim ajas mind vähehaaval üles juba varavalgest, hiline uinumine ja enesetunne aga tahtsid, et ma edasi magaks. Valdavalt olid tegelasteks inimesed, kellega ma eile kohtusin, aga värvikaim lugu oli minu tuttavast I-st, keda ma ei ole näinud päris mitu aastat. Tema elukaaslane oli nimelt sattunud mingil põhjusel vangi – mingil väga segasel põhjusel – paariks kuuks. Kuidagimoodi selle sündmusega oli seotud asjaolu, et tema nägemine oli halvenenud ja mingi jama oli ka ta jalaga. Mingi trauma miskitpidi, millegist, mida ta tegi või temale oli tehtud, mis lõpuks viis kinnipidamiseni.
Teatavad paralleelid ka eile nähtud filmiga, vähemalt meeleolu osas, filmist kirjutan eraldi.
Varasemates unenägudes oli Moskva supermarketi puuviljaosakond, e-vestlus L-iga, millest selgus, et ma olen ikkagi mingil määral oluline inimene (oo eneseupitust), järgmises jällegi mingi kummaline, aga armas tagasihoidlik romanss M-ga.